Walter Zapp

Walter Zapp (lätipäraselt: Valters Caps) (4. septembril 1905 Riia – 17. juuli 2003 Binningen, Šveits) oli baltisaksa leiutaja.

Elutee

Päritolu

Walter Zappi maja (beež) Valdeku 35 (1930. aastatel 29A)

Tema isa Karl oli saksa päritolu ning sündis Reinimaal, kuid oli üles kasvanud Inglismaal ning seal ka Suurbritannia kodakondsusesse astunud. Riias oli ta ametis ühe kaubandusettevõtte välisesinduses ning abiellus baltisaksa kaupmehe Julius Burchardi tütre Emiliaga. Esimese maailmasõja puhkemine tõi Zappide perele kui "kahtlastele saksa päritolu" Riia elanikele kaasa sundpagenduse Uuralitesse Ufaa linna. Sealt tagasi Riiga saadi alles 1918. aastal. Isa sõitis seejärel üksi Tallinna, et ette valmistada pere kolimist Rootsi, ent lõpuks läks nii, et 1921. aastast sai Zappide kodupaigaks Nõmme.

Hariduse keerdkäigud

Walter Zapp õppis kõike ise: tema haridustee jäi üsna lühikeseks. Õpetajate rangetele nõudmistele allutatud koolikohustused käisid nõrgale, närvilisele ja kehva tervisega poisile üle jõu. Vaid lemmikainetes joonestamises ja geomeetrias ei olnud tal probleeme. Pidev psühholoogiline stress viis 1920. aastal tõsise närvivapustuseni, mille tulemusel hajus unustusse praktiliselt kõik seni õpitu. Ta oskas kirjutada oma nime, võis veel lugeda, oskas vähesel määral matemaatikat ja see oli ka kõik. Arsti soovitusel lahkus ta neljateistkümneaastaselt koolist ja esialgu oli paranemine tähtsaim ülesanne tema elus. Aeglaselt, kuid siiski, hakkas tema olukord paranema.

Kooli naasmine ei tulnud kõne allagi ning pere nägi ainsa võimalusena õpipoisi staatust. Veel Riias elades asus ta oma ema õemehe W. F. Häckeri litograafiaärisse ja see töö paelus teda tõsiselt. Paraku siirdus pere kolme kuu pärast Tallinna ja siin tuli tööotsinguid uuesti alustada. Pärast proovimist graveerija abilisena Bode juures sattus noormees 1922. aasta varakevadel fotograafiõpilaseks Walter Lembergi juurde. Lemberg oli tol ajal üks Tallinna tuntumaid fotograafe, tema ateljee asus Suur-Karja tn. 4. See, isa soovil esialgu küll vastu tahtmist alustatud töö, sai tegelikult Walter Zappi edasisele elule tähtsaks sihiandjaks. Vastumeelsuse peapõhjuseks oli nelja ruutmeetri suurune tulevane töökoht, mida üheaegselt kasutati nii Lembergide korteri köögi kui ka ateljeepimikuna. Kuid kaunid ateljeefotod ja seni tundmatu tehnika said otsustavaks. Elukutselist fotograafi Zappist ei saanud, ent rutiinse laboritöö kõrval huvitus noormees fotokaamerate ehitusest, peenmehaanikast ja optikast. Teadmisi täiendas ja oskusi omandas ta omal käel foto aparaate parandades. Hindamatut abi jagasid ka vanemad kaastöölised Johann Livenström ja eriti Woldemar Nieländer, kelle nooremast vennast Nikolai (Nixi) Nyländerist sai hiljem Zappi lähim sõber.

Unenäost sünnib leiutis

Walter Zappi leidurivaim avaldus varakult. Tema esimene patenteeritud leiutis oli "Paberi lõikamise masin, eriti päevapiltide jaoks". See Eesti patent nr. 746 kannab kuupäeva 24. november 1925. Walter Zapp oli siis kahekümneaastane. Just samasse aega jäid ka esimesed mõtted miniatuurkaamerast. Nii kummaline kui see ka ei tundu, sai kõik alguse ühest unenäost, kus üks tema tuttav fotoklubist hoidis torukujulist metallist eset horisontaalselt mõlemas käes silmade ees. Ja iga kord kui ta selle eseme lahti tõmbas, ta pildistas.

See unenägu oli nii haarav, et jäi meelde aastakümneteks ja andis tundlikule leidurile geniaalse idee. 1928. aastast töötas Walter Zapp fotograaf Karl Akeli laborandina ja nagu juba tavaks, et oma tööd lihtsustada, projekteeris ja ehitas ta kõigepealt valmis passi piltide reaskopeermise poolautomaadi. Ta saatis mõlema oma senise leiutise joonised ja töökirjeldused Saksamaale LEICA leiutajale Oskar Barnackile, paraku tulutult, vastust ei järgnenud. 1932. aastal jäi Walter Zapp kui välismaalane aga hoopis ilma tööta. Ja ei teagi, kuidas ta saatus oleks kujunenud, kui sõber Nixi Nyländer poleks teda tutvustanud Richard Jürgensiga, kes palus endale konstrueerida erisoovide kohaselt suurendusaparaadi. Seejärel tekkis tal plaan konstrueerida tööstuslikult toodetav fotoaparaat. Kahemehekompanii loodi 16. augustil 1932, sisuline töö jäi Walter Zappi peale, Richard Jürgens muretses konstrueerimiskulude ja Zappi minimaalse elatusraha eest. Juttu ei olnud veel minikaamerast, vaid populaarsust koguvast keskformaadis fotoaparaadist. Kui siia lisada tolleaegsed Eestis olud, siis ei olnud tegu lihtsalt julgete, vaid hulljulgete ja omamoodi naiivsete meestega.

Minikaamera loomine

Minox CLX Walter Zappi allkirjaga.

Esialgu ei rääkinud Zapp oma minikaamera ideest kellelegi peale sõber Nixi Nyländeri. Sellega tegeles ta vabadel hetkedel. Et soovitavat tasku- ja käepärast vormi ning suurust proovida, valmistas ta mõõdumudeli, puuklotsi mõõtmetega 12.5 x 28 x 75 mm. Oli aasta 1932 ja tänasel päeval jääb meil üle vaid imetleda selle mehe usku oma ideesse, kuni selleni välja, et ta kõigepealt treib valmis sobiva korpuse ja siis alustab selle formaadi komplekteerimist. Ning mitte lihtsalt olemasoleva fototehnika vähendamisest, vaid põhimõtteliselt täiesti uue tehnoloogia projekteerimisest ja seda tolle aja kohta utoopilises formaadis. Ametlikult jätkas ta keskformaat kaamera konstrueerimist, kuni kahe aasta pärast jõuti ühisele arusaamisele selle plaani teostamatuses. Ja kuna paralleelselt selle tööga oli Zapp otsinud ka oma lemmikule võimalikke konstruktsioonilahendusi, oli tal ühe idee äralangemisel kohe uus võtta. Nixi Nyländeri abiga õnnestus tal Jürgensoni veenda ning töö võis jätkuda.

1935. aasta 19. jaanuariks oli Zappil paberil lõpuks päris midagi uudset – maailma esimene tõeline minikaamera. Teravmeelselt lahendas ta aparaadi võttevalmis seadmise – kaamera tuli lihtsalt pikemaks tõmmata. Üheaegselt vinnastus katik, vabanes objektiiv ja pildiotsik, kaamera kokkuliikumisel liikus ka film ühe kaadri võrra edasi. Perforeerimata film võis mahutada kuni 100 negatiivi suurusega 6,5x9 mm. Samuti ennenägematu tol ajal oli säritusaegade vahemik aegvõttest kuni 1/1000 sekundini.

Ent esialgu, 1935. aastal, oli see kaamera vaid paberil. Jah, tõsi, kaameral oli ka juba nimi, vaid talle omase põhjalikkusega seadis Zapp kokku lugematuid kujundeid, kuni jäi pidama MINAX variandile. Ent ka see ei olnud see päris õige, kuni ühel kokkusaamisel Nixi Nyländeri soovitusel see nimekuju muudeti MINOXiks. See tunduski ainusobivana ning on tänase päevani võrdväärsena maailmakuulsate kaubamärkide reas.

Lisaks fotoaparaadi täiesti uudsele tööpõhimõttele konstrueeris ta selle aparaadi tootmise tehnoloogia, iga imepisikese osa valmistamise ja siis selle ligi sajast mikroskoopilisest osast töötava aparaadi kokkupaneku. Varem puudusid ka vastav film ja selle laboritöötluse kogemus, samuti vajalik suurendusaparaat (mille tootmine oli jälle pretsedent), kõikvõimalikud lisaseadmed kuni diaprojektorini välja. Kõik see oli vaja luua ideena, projekteerida, konstrueerida, täpismõõdistada, lõputult katsetada, eksida ja elada need viltuminekud üle ning alustada uuesti nullist. See oli praktiliselt kogu spetsiaaltööstuse ettevalmistamine pisiasjadeni välja ja kõik see toimus ühe mehe peas ning kodutoa tingimustes.

16. augustil 1935 valmisid lõplikud fotoaparaadi värvijoonised. Selle kaamera valmistegemiseks meistrimehi leida polnud sugugi lihtne. Tollases Eestis tõsisemat peenmehaanika- ja optikatööstust ei olnud. Lõpuks nõustus Tallinna üks oskajamaid peenmehaanikuid Hans Epner seda tööd tegema. Tõeliselt õnnelik kokkusattumus oli aga see, et Baltimaade parim optik Karl Indus elas Tallinnas ning kui professor Schulz Viinist objektiivi läätse arvutusandmed Tallinna saatis, võidi pisiläätsed valmis lihvida. 1936. aasta hilissuveks oli sadakond üksikosa sisaldav kaamera kokku monteeritud ja ka proovipildid olid õnnestunud.

Leping ja kaamera tootmine Riias

Lepingu sõlmimine

Kuid projekti ähvardas sellele vaatamata läbikukkumine. Tuli leppida tõsiasjaga, et kaamera tootmine Tallinnas või mujal Eestis ei tule kõne allagi. Eitavalt vastas ka fotofirma AGFA. Jäi üle veel võimalus üritada välismaal. Ja nii siirdusidki Walter Zapp ja Richard Jürgens Riiga, kus kohtuti VEFi juhtidega. Ettevaatlikult tutvusid viimased MINOXi laitmatult töötava hõbetatud algeksemplariga, värvilise palju lõikelise konstruktsioonijoonise ja kaamera töövõimet tõestavate suurendustega mõõtudes 13x18 cm. Umbusu hajutamiseks tehti tehase töötajate pilgu all uued võtted. Hoolega neid uurinud, jäi VEFi peadirektor Vitols päris vaikseks, tõusis siis sõnatult, surus Walter Zappi kätt ja ütles: "Ma õnnitlen Teid!". Sellega oli asi otsustatud. Koostati eelleping, millele 6. oktoobril 1936. aastal järgnes lõplik leping, milles seisis: "Käesolev leping hõlmab härra Walter Zappi poolt leiutatud ja konstrueeritud miniatuurfotokaamerat ja vastavaid lisaseadmeid "Minox". Lepingu objektiks olid peale kaamera veel aparaadi statiiv, ilmutustank, automaatteravustusega fotosuurendi ja negatiivide vaatlemise seadis. Nendest olid Zappil olemas joonised ja mõned maketid.

Saatuse irooniana, mil lepingu sõlmimisega seotud tingimised ja sekeldused olid seljataga ning lõpplepingul allkirjad all, tuli AGFA peadirektorilt telegraafiline kutse tulla Berliini Minoxit näitama ja läbirääkimisi pidama.

Kolimine Riiga

Novembris kolis Zapp Riiga elama ning tootmise ettevalmistamine võis alata. Masstoodangu jaoks tuli muuta mõningaid tehnilisi parameetreid, näiteks kaadri formaadiks sai 8x11mm. Töö edenes jõudsalt ning juba 12. aprilliks 1938. aastal oli kõik valmis.

Avalik arvamus Lätis oli küllalt reserveeritud. Sellele vaatamata patenditi leiutis 21 riigis (sh. Eestis). Ja kui algas ostubuum, tuli see kõigile suure üllatusena. Esimesena tormasid seda aparaati omandama diplomaatilised teenistused, kel olid selleks erihuvid, mis jälle omakorda tuli üllatusena Walter Zappile. Oli ju tema pidanud oma leiutise põhikasutajaks tavalist, mugavat, reisihimulist inimest. Nüüd aga ootamatult spioonikaamera – üsna peagi selgus, et võimalused jäävad nõudlusele alla.

Ümberasumine ilmasõja tõttu

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Zapp esialgu Riias, ta ei tahtnud oma leiutist maha jätta. Kui aga Briti saatkonna nõudmistele, et uus võim lubaks Zappil lahkuda, vastati, et viimasel Moskvas mingis "instituudis" juba insenerikoht olemas on, sai ta lõpuks ka aru, et olukord on tõsine, ning 1941. aasta märtsis põgenes Zapp Saksamaale. Taskus olid puust mudel, MINOXi Tallinna variant ja RigaMINOX. Sõja lõpuni töötas Zapp formaalselt firmas AEG.

Sõja tõttu ei saanud ta tegeleda leituse edasi arendamisega, kuid tootmine jätkus veel 1943. aastani, mil ühtekokku oli välja lastud ligi 17 500 aparaati. Seejärel viisid sakslased sisseseade Saksamaale, kus see sõjakeerises praktiliselt hävitati.

See oli kogu maailmale segane aeg, rääkimata siis endiselt küllalt eluvõõrast leiutajast, kes kaitses kindlalt oma leiutise ainsaid asitõendeid läbi kogu selle õuduste aja. Zappil vedas, et ta sattus 1945. aastal Ameerika tsooni, samas oleks see talle ka saatuslikuks saanud. Nimelt kehtis seal kõigile nõue loobuda muude asjade seas ka fotoaparaatidest. Läbinisti ausa inimesena läkski Zapp oma ainsat varandust võimudele loovutama ja sattus õnneks mõistva ohvitseri peale, kes ametlikult "konfiskeeritud" aparaadid talle alles jättis. Ajad olid karmid ning tuli riskida. 1945. aastal septembris loodi uus kompanii MINOX GmbH Wetzlar ning alustati taas nullpunktist. 1948 aasta lõpuks olid uue MINOXi mudeli tootmiseks kõik ettevalmistused tehtud ja esimesed aparaadid vallutasid maailma.

Hilisem elu

1950. aastatel asus Zapp elama Šveitsi, kus töötas elu lõpuni peamiselt vabakutselise konstruktorina.

64 aastat hiljem tagasi Eestis

2000. ja 2001. aasta suvel külastas kõrges vanuses Walter Zapp taaskord Eestit. Eestis olles külastas ta muuhulgas Pärnu jahtklubi, Piritat, Nõmme raudteejaama, Valdeku tänav 35 – koht, kus ta leiutas kaamera.

„Pole kaugeltki küllaldane, kui on olemas IDEE, sest selle teokstegemiseks on vaja tervet hulka keskkonna ja kaasaegsete loodud tingimusi. Sellise õnneliku olukorra eest võlgnen tänu just Eestile.“

– Walter Zapp

Avalik arvamus

Avalikkus on suhtunud sellesse leiutisse väga erinevalt, alates vaimustusest, imetlusest ja kommentaaridest, et tegu on maailma fotoajaloo hämmastavaima leiutisega, kuni vimmaga öeldud kommentaarideni, nagu oleks objektiiv tehtud jahvatatud pudelipõhjadest. Tundlikule Zappile ei jäänud see kõik mõju avaldamata, ent ometi leidis ta endas uuesti jõudu alustada tööd peaaegu nullist ja seda kolm korda – Tallinnas, Riias ja Saksamaal. Natuke ootamatult, kuid samas siiralt kõlas ülestunnistus, et Zapp hindab loominguliselt vabamaks ja õnnestunumaks just Tallinna peroodi, mis aitas tulevased algused valutumalt üle elada.

Teda tunti äärmiselt sooja, kuid tagasihoidliku mehena.

Autasud

Walter Zappi autasustati 2001. aasta veebruaris Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgiga, mille pidulik üleandmine toimus 20. mail Zürichi Marriotti hotellis kell 11.

Saksamaal Wetzlaris on talle pühendatud temanimeline tänav.

Välislingid

• Walter Zapp Tallinnas 32:16–36:02

Kirjandus

• Suri kuulus leidur Walter Zapp
• Walter Zapp (1905–2003) – minifotoaparaadi Minox leiutaja
• Leiutis, mis läks Eestist maailma
• Ma õnnitlen teid! President annab Walter Zappile ordeni – SIRP, 18. mai 2001.
• Artikkel Camerapedias
• Walter Zapp – Suur inimene, kes tegi väikese asja – Eesti Ekspress, 15. juuni 2000.