Wagneri juhtum

Allikas: Vikipeedia

"Wagneri juhtum. Muusikuprobleem" (Der Fall Wagner – Ein Musikanten-Problem, 1888) on Friedrich Nietzsche teos, mis ilmus 5 aastat varem surnud Richard Wagneri 75. sünniaastapäeva puhul.

Nietzsche "Wagneri juhtumi" kohta: "Lõppude-lõpuks tingib minu ülesande siht ja mõte kallaletungi ühele palju peenemale “tundmatule”, keda kõrvalseisja nii kergesti ära ei arva – oo, avastada on mul veel hoopis teistsuguseidki “tundmatuid” kui üks muusikaline Cagliostro –, veelgi enam aga muidugi kallaletungi vaimsetes asjades üha loiumaks ja instinktivaesemaks, üha ausamaks muutuvale saksa rahvale, kes kadestamisväärse isuga laseb end jätkuvalt toita vastuoludest ja kugistab seedimisraskusteta kõrist alla niihästi “usu” kui ka teaduslikkuse, niihästi “kristliku armastuse” kui ka antisemitismi, niihästi võimu- (“Riigi-”) tahte kui ka évangile des humbles’i [alandlike evangeeliumi]… /---/ Mitte ainult sellest, et saksa ajaloolased on täielikult minetanud avara pilgu kultuuri käigule ja väärtustele, et nad kõik üheskoos on poliitilised (või kiriklikud) tolad: see avar pilk on nende poolt koguni põlu alla pandud. /---/ On olemas riigisaksa ajalookirjutus, ma kardan, et on olemas isegi antisemiitlik, – on olemas õue-ajalookirjutus ja härra von Treitschke ei tunne häbi… /---/ Nende südametunnistusel on kõik nelja sajandi suured kultuuriroimad! /---/ Sakslased röövisid Euroopalt tema viimase suure ajastu, renessansiajastu mõtte ja lõikuse just sel silmapilgul, mil väärtuste kõrgem järgukava, mil õilsad, elujaatavad, tulevikkutagavad väärtused neile vastupidiste, allakäigu-väärtuste pesas võidu olid saavutanud – ning koguni seal pesitsejate instinktides endis! /---/ ja ühes sellega on nende südametunnistusel kõik, mis pärast seda tuli, mis täna päral on, too üleüldse kultuurivaenulikem haigus ja mõistusepuudus, natsionalism, too névrose nationale [[[rahvus]]neuroos], mida Euroopa põeb, too Euroopa väikeriikluse, väikese poliitika igavikustamine: nad on võtnud Euroopalt isegi ta mõtte, ta mõistuse – nad on ta umbtänavasse ajanud. – Kas tunneb keegi peale minu teed sellest tänavast välja?… Ülesannet, mis piisavalt suur, kuidas taas liita rahvaid?… /---/ Minu loomuomased lugejad ja kuulajad on juba nüüdki venelased, skandinaavlased ja prantslased – kas saavad nad seda üha enam olema? /---/ “Saksa vaim” on mulle kui rikutud õhk: minu hingamine läheb raskeks, kui läheduses on seda instinktiks muutunud ebapuhtust in psychologicis [psühholoogilises mõttes (ladina keeles)], mida sakslase iga sõna, iga ilme reedab. /---/ See kuulub isegi minu auahnuse juurde, kui mind peetakse saksapõlgajaks par excellence. Oma umbusku saksa karakteri suhtes olen ma väljendanud juba kahekümne kuue aastaselt (kolmandad Ajakohatud, ptk 6) – sakslased on mulle talumatud. Kui ma manan oma silme ette inimese, kes kogu minu instinktielule on vastunäidustatud, siis saab tulemuseks olla ikka vaid sakslane. /---/ Kui maha arvata läbikäimine mõnede kunstnike, esmajoones Richard Wagneriga, siis ei ole ma sakslaste seltsis veetnud mitte ainsatki meeldivat tundi… /---/ Sakslastel pole pisimatki arusaamist sellest, kui labased nad on, kuid see on labasus ülivõrdes – nad isegi ei häbene seda, et nad vaid sakslased on… /---/ Asjatult otsin ma sellest minu suhtes üles näidatud taktitunde, délicatesse’i märki. Juutidelt, seda küll, aga ei iial sakslastelt."