Autoralli maailmameistrivõistlused

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt WRC)
Ott Tänak 2012. aasta Suurbritannia rallil

Autoralli maailmameistrivõistlused (inglise keeles World Rally Championship, lühend WRC) on autoralli kõige kõrgetasemelisemad võistlused maailmas. Neid korraldatakse alates 1973. aastast autotootjatele ja 1977. aastast autojuhtidele. Eraldi tiitel antakse ka kaardilugejale. Võistlused toimuvad FIA egiidi all.

2019. aastal sõitis sarjas neli ametlikku autotootjat (Citroën, Hyundai, M-Sport ja Toyota) ning kavas oli 14 etappi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Autoralli maailmameistrivõistlused moodustati tuntud rahvusvahelistest rallidest, millest üheksa olid varem osa rahvusvahelisest tootjate meistrivõistlustest (IMC), mis vaidlustati aastatel 1970 kuni 1972. 1973. aasta autoralli maailmameistrivõistlused olid WRC avahooaeg ja algas Monte Carlo ralliga 19. jaanuaril.

1980. aastatel hakkasid populaarsust koguma võimsamad nelikveolised autod, mis asendasid tagumise ratta veoga autod. FISA (Fédération Internationale du Sport Automobile) legaliseeris nelikveo 1979. aastal, kuid enamiku tootjate arvates oli see liialt keeruline ja ei usutud selle edusse. Pärast seda, kui Audi tegi esimesed katsetused oma uue nelikveolise Quattroga ja saavutas edu, alustasid ka teised tootjad oma nelikveoliste projektidega (Lancia Delta HF Integrale).

1986. aasta algas soomlaste Henri Toivoneni ja Aléni muljetavaldavate sõitudega Lancia uue turbo Delta S4-iga, mis võib kruusateel teatavasti kiireneda 0–100km/h 2,3 sekundiga.

Kuna plaanitud S-grupp tühistati, muutusid A-grupi reeglid WRC-s normiks kuni 1997. aastani. WRC osana korraldati juba 1986. aastal eraldi A-grupi meistrivõistlused, mille võitis rootslane Kenneth Eriksson Volkswagen Golf GTI-ga 16 V.

1997. aasta autoralli maailmameistrivõistluste jaoks kehtestati WRC reeglid asendamaks grupp A-d. Soomlane Marcus Grönholm võttis sarja esimesel täisaastal autojuhtide tiitli ja tootjate krooni võitis Peugeot. Inglane Richard Burns võitis Subaru Impreza WRC-ga 2001. aasta tiitli, kuid Grönholm ja Peugeot võtsid mõlemad tiitlid tagasi 2002. aastal. 2003. aastal sai Norra Petter Solberg Subaru autojuhtide meistriks ja Citroën jätkab Prantsuse tootjate edu. Citroëni juht Sébastien Loeb jätkas oma Citroën Xsara WRC-ga järgmiste hooaegade juhtimist, tulles 2012. aastal maailmameistriks üheksandat korda järjest. Volkswagen Motorsport astus meistrivõistlustele 2013. aastal ja Sebastien Ogier juhtis sarjas kuue järjestikuse tiitliga. 2017. aastal kehtestati uued meistrivõistluse reeglid, mis tõid rajale kiiremaid ja agressiivsemaid autosid.

Aastal 2018 võitis Toyota Gazoo Racing WRT autoralli maailmameistrivõistlused, teenides Toyotale nende esimese tootja tiitli alates 1999. aastast.[1] Tommi Mäkineni meeskonna juhtimisel sai temast esimene inimene rallisõidu ajaloos, kes tuli meistriks nii autojuhi kui ka meeskonnaülemana.

Esimese etapivõidu tõi Eestisse Markko Märtin 2003. aasta Kreeka rallilt. Esimese eestlasena tuli maailmameistriks 2019. aastal Ott Tänak. Ott Tänak tegi oma debüüdi autoralli maailmameistrivõistluste sarjas 2009. aasta Portugali rallil. 2012 liitus ta võistkonnaga M-Sport World Rally Team ning sama aasta Rootsi rallil sai ta oma esimesed kiiruskatsevõidud WRC sarjas. Esimene MM etapivõit tuli 2017. aasta Sardiinia rallil. Sama hooaeg lõpetati 3. kohaga. Ühtlasi valiti Tänak 2017. aastal Eesti aasta sportlaseks. 2020. aastast sõidab Tänak Hyundai meeskonnas. 2023. aastast sõidab Ott Tänak Fordi meeskonnas.

Ülemaailmne koroonapandeemia jättis oma jälje 2020. aasta hooajale, kus tühistati mitmed rallid. Neis oludes pakuti ühe etapi korraldamist ka Eestile ja nii liitus WRC-sarjaga Rally Estonia.

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Hooaeg algab jaanuaris ning võistlustel on karikasarja süsteem. Igal rallil (etapil) jagatakse parimatele punkte ning hooaja lõpus enim punkte kogunud sõitja, kaardilugeja ja autotootja saavad karika.

Etapp koosneb mitme päeva peale jaotatud kiiruskatsetest. Üks etapp kestab tavaliselt 4 päeva (neljapäevast pühapäevani), kuid ettevalmistus toimub juba varem. Enne ralli algust (teisipäev/kolmapäev) on võimalik kogu võistlustrass piiratud kiirusega läbi sõita ning koostada rajalegend, mida kaardilugeja loeb sõidu ajal sõitjale.[2] Enne esimest ametlikku kiiruskatset sõidetakse ka soojenduskatse (shakedown). Asfaldirallidel on meeskonnal kaasas ka spetsiaalne rajaauto koos juhiga (gravel crew), kes sõidab enne kiiruskatsete algust need tänavaautoga läbi ning edastab infot sõitjale ning meeskonnale.[3] Igal rallil on kavas ka "Power Stage" kiiruskatse, mis üldjuhul on ralli viimane katse ning see annab lisapunkte. [4]

Võistluspäeva sisse kuulub ka tavaliselt mehaanikute ülesandeks jääv autoremont boksis. Peale kiiruskatsete lõppu ning autasustamist toimub ka autode tehniline kontroll.

Kiiruskatsed on elektroonilise ajavõtusüsteemiga, mis jäädvustab ka sajandiksekundid. Kiirused rallisõidu ajal on väga suured, seetõttu on ohutumaks võistlemiseks ralliautodele kohustuslik sisseehitatud turvapuur. Rallit saab raja ääres jälgida publik, kellele on samuti ohutuks jälgimiseks kehtestatud reeglid (nt väliskurvis seismine keelatud).

Sõitja peab enne hooldusalalt väljumist valima omale sobivad rehvid. Valikus on olenevalt rallist erineva (nt pehme, keskmise ja kõva) seguga rehvid. Talverallil sõidetakse naastrehvidega. Ühel rallietapil kasutatav rehvide arv on piiratud. [4]

Trahvisekundid[muuda | muuda lähteteksti]

Reeglite rikkumise eest võib saada karistuseks trahvisekundeid (näiteks ajakontrolli hilinemise või liiga vara startimise eest), mis lisatakse võistleja üldajale lisaks.[4]

Super-rally (Rally 2)[muuda | muuda lähteteksti]

Kõikidel rallidel (ralli korraldaja võib ka seda oma etapil mitte lubada) on super-rally ehk Rally 2 süsteem, mis tähendab, et katkestanud meeskond saab järgmisel päeval uuesti startida, kuid iga vahelejäänud kiiruskatse eest määratakse ajatrahv (7 min kaotust oma klassi kiireimale ajale; enne 2015. aastat 5 min). Turvapuuri lõhkumisel uuesti startida ei saa. Kui vahele jääb ainult päeva viimane kiiruskatse, siis saadakse ajatrahviks 10 min. Kui ralli katkestatakse viimasel päeval, siis uuesti startida ei saa. [5]

Punktisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Praegu (alates 2010. aastast) saavad igal etapil punkte kümme parimat, vastavalt 25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1. Lisaks jagatakse punkte ralli Power Stage kiiruskatse kiireimatele. [5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 1997 hakati punkte andma kuuele paremale, vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, 1. Taas muutus punktide jagamise kord 2003. aastal nii, et siis said punkte kaheksa paremat, vastavalt 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1. [5]

2011. aastal tutvustatud Power Stage kiiruskatsel jagati punkte kolmele parimale (3, 2, 1) kuni 2016. aasta lõpuni. [5]

Power Stage[muuda | muuda lähteteksti]

Power Stage (ka "punktikatse") nimetust kannab reeglite järgi üks kiiruskatsetest, enamasti viimane ning sellelt punktide saamiseks tuleb ralli lõpetada.[6] Hetkel antakse lisapunkte viiele parimale (vastavalt 5, 4, 3, 2 või 1 lisapunkt). Power Stage punktid ei lähe kirja meeskondlikku punktitabelisse. Kui teistel kiiruskatsetel mõõdetakse aegu kümnendiksekundi täpsusega, siis Power Stage katsel tuhandiksekundi täpsusega. [5]

Maailmameistrid[muuda | muuda lähteteksti]

Aasta Sõitjate meister Tootjate meister
Sõitja Auto Tootja Auto
1973 Prantsusmaa Alpine-Renault Alpine A110
1974 Itaalia Lancia Lancia Stratos HF
1975 Itaalia Lancia Lancia Stratos HF
1976 Itaalia Lancia Lancia Stratos HF
1977 Itaalia Sandro Munari* Lancia Stratos HF Itaalia Fiat Fiat 131 Abarth
1978 Soome Markku Alén* Fiat 131 Abarth** Itaalia Fiat Fiat 131 Abarth
1979 Rootsi Björn Waldegård Ford Escort RS1800*** Ameerika Ühendriigid Ford Ford Escort RS1800
1980 Saksamaa Walter Röhrl Fiat 131 Abarth Itaalia Fiat Fiat 131 Abarth
1981 Soome Ari Vatanen Ford Escort RS1800 Suurbritannia Talbot Talbot Sunbeam Lotus
1982 Saksamaa Walter Röhrl Opel Ascona 400 Saksamaa Audi Audi Quattro
1983 Soome Hannu Mikkola Audi Quattro Itaalia Lancia Lancia Rally 037
1984 Rootsi Stig Blomqvist Audi Quattro Saksamaa Audi Audi Quattro
1985 Soome Timo Salonen Peugeot 205 Turbo 16 Prantsusmaa Peugeot Peugeot 205 Turbo 16
1986 Soome Juha Kankkunen Peugeot 205 Turbo 16 Prantsusmaa Peugeot Peugeot 205 Turbo 16
1987 Soome Juha Kankkunen Lancia Delta HF 4WD Itaalia Lancia Lancia Delta HF 4WD
1988 Itaalia Miki Biasion Lancia Delta Integrale Itaalia Lancia Lancia Delta Integrale
1989 Itaalia Miki Biasion Lancia Delta Integrale Itaalia Lancia Lancia Delta Integrale
1990 Hispaania Carlos Sainz Toyota Celica GT-Four Itaalia Lancia Lancia Delta Integrale 16V
1991 Soome Juha Kankkunen Lancia Delta Integrale 16V Itaalia Lancia Lancia Delta Integrale 16V
1992 Hispaania Carlos Sainz Toyota Celica Turbo 4WD Itaalia Lancia Lancia Delta HF Integrale
1993 Soome Juha Kankkunen Toyota Celica Turbo 4WD Jaapan Toyota Toyota Celica Turbo 4WD
1994 Prantsusmaa Didier Auriol Toyota Celica Turbo 4WD Jaapan Toyota Toyota Celica Turbo 4WD
1995 Suurbritannia Colin McRae Subaru Impreza 555 Jaapan Subaru Subaru Impreza 555
1996 Soome Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evolution Jaapan Subaru Subaru Impreza 555
1997 Soome Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evolution Jaapan Subaru Subaru Impreza WRC
1998 Soome Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evolution Jaapan Mitsubishi Mitsubishi Lancer Evolution
1999 Soome Tommi Mäkinen Mitsubishi Lancer Evolution Jaapan Toyota Toyota Corolla WRC
2000 Soome Marcus Grönholm Peugeot 206 WRC Prantsusmaa Peugeot Peugeot 206 WRC
2001 Suurbritannia Richard Burns Subaru Impreza WRC Prantsusmaa Peugeot Peugeot 206 WRC
2002 Soome Marcus Grönholm Peugeot 206 WRC Prantsusmaa Peugeot Peugeot 206 WRC
2003 Norra Petter Solberg Subaru Impreza WRC Prantsusmaa Citroën Citroën Xsara WRC
2004 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën Xsara WRC Prantsusmaa Citroën Citroën Xsara WRC
2005 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën Xsara WRC Prantsusmaa Citroën Citroën Xsara WRC
2006 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën Xsara WRC Suurbritannia Ford Ford Focus WRC
2007 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën C4 WRC Suurbritannia Ford Ford Focus WRC
2008 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën C4 WRC Prantsusmaa Citroën Citroën C4 WRC
2009 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën C4 WRC Prantsusmaa Citroën Citroën C4 WRC
2010 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën C4 WRC Prantsusmaa Citroën Citroën C4 WRC
2011 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën DS3 WRC Prantsusmaa Citroën Citroën DS3 WRC
2012 Prantsusmaa Sébastien Loeb Citroën DS3 WRC Prantsusmaa Citroën Citroën DS3 WRC
2013 Prantsusmaa Sébastien Ogier Volkswagen Polo R WRC Saksamaa Volkswagen Volkswagen Polo R WRC
2014 Prantsusmaa Sébastien Ogier Volkswagen Polo R WRC Saksamaa Volkswagen Volkswagen Polo R WRC
2015 Prantsusmaa Sébastien Ogier Volkswagen Polo R WRC Saksamaa Volkswagen Volkswagen Polo R WRC
2016 Prantsusmaa Sébastien Ogier Volkswagen Polo R WRC Saksamaa Volkswagen Volkswagen Polo R WRC
2017 Prantsusmaa Sébastien Ogier  Ford Fiesta WRC  Suurbritannia M-Sport World Rally Team Ford Fiesta WRC
2018 Prantsusmaa Sébastien Ogier  Ford Fiesta WRC  Jaapan Toyota Gazoo Racing WRT Toyota Yaris WRC
2019 Eesti Ott Tänak Toyota Yaris WRC  Lõuna-Korea Hyundai Shell Mobis WRT Hyundai i20 Coupe WRC
2020 Prantsusmaa Sébastien Ogier Toyota Yaris WRC  Lõuna-Korea Hyundai Shell Mobis WRT Hyundai i20 Coupe WRC
2021 Prantsusmaa Sébastien Ogier Toyota Yaris WRC  Jaapan Toyota Gazoo Racing WRT Toyota Yaris WRC
2022 Soome Kalle Rovanperä Toyota GR Yaris Rally1  Jaapan Toyota Gazoo Racing WRT Toyota GR Yaris Rally1
* – mitteametlik maailmameister. Sõitjatetele anti välja FIA Cup for Rally Drivers
** – Markku Alén sõitis 1978. aastal kahel rallil Lancia Stratos HF-ga
*** – Björn Waldegård sõitis 1979. aastal kahel rallil Mercedes 450 SLC-ga

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Rallisõitjatest on edukaimaid olnud Sébastien Loeb (9 maailmameistritiitliga), Sébastien Ogier (8), Juha Kankkunen (4) ja Tommi Mäkinen (4). Kahel korral on tulnud maailmameistriks Massimo Biasion, Marcus Grönholm, Walter Röhrl ja Carlos Sainz.[7]

Medalitabel[muuda | muuda lähteteksti]

Koht Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1.  Prantsusmaa 18 6 7 31
2.  Soome 15 15 17 47
3.  Itaalia 3 2 1 6
4.  Suurbritannia 2 7 1 10
5.  Hispaania 2 4 7 13
6.  Rootsi 2 2 2 6
7.  Saksamaa 2 1 1 4
8.  Norra 1 3 4 8
9.  Eesti 1 1 4 6
10.  Belgia 0 5 2 7

Autotootjatest on edukaimad olnud alates 1973. aastast Lancia 10 maailmameistritiitliga, Citroën järgneb kaheksa, Toyota kuue, Peugeot viie, Volkswagen ja Ford nelja tiitliga.[8]

Meistriks on tulnud 1973. aastast arvestades 19 eri sõitjat ja 13 eri autotootjat.

Etapivõidud sõitjate arvestuses[muuda | muuda lähteteksti]

(12. veebruar 2023)

630 etapil on võitnud 80 erinevat sõitjat.

................

Etapivõidud riikide arvestuses[muuda | muuda lähteteksti]

(12. veebruar 2023)

Etapivõite on saanud 17 riigi sportlased.

Etapivõidud tootjate arvestuses[muuda | muuda lähteteksti]

(12. veebruar 2023)

Autoralli MM-võistluse etappe on võitnud 1973. aastast arvestades 21 erinevat tootjat: Citroën, Ford, Lancia, Toyota, Peugeot, Subaru, Volkswagen, Mitsubishi, Audi, Fiat, Hyundai, Datsun/Nissan, Opel, Renault, Renault-Alpine, BMW, Saab, Mazda, Mercedes-Benz, Porsche ja Talbot.[11]

Tootjafirmad[12]
Firma Kokku
1 Prantsusmaa Citroën 102
2 Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia Ford 93
3 Jaapan Toyota 77
4 Itaalia Lancia 73
5 Prantsusmaa Peugeot 48
6 Jaapan Subaru 47
7 Saksamaa Volkswagen 44
8 Jaapan Mitsubishi 34
9 Lõuna-Korea Hyundai 25
10 Saksamaa Audi 24

Sõitjate võidetud kiiruskatsete arv[muuda | muuda lähteteksti]

(12. veebruar 2023)

Kiiruskatseid on võitnud 267 eri sõitjat.

  • Prantsusmaa Sébastien Loeb 939
  • Soome Markku Alén 826
  • Hispaania Carlos Sainz 756
  • Soome Juha Kankkunen 700
  • Prantsusmaa Sébastien Ogier 665
  • Soome Hannu Mikkola 654
  • Soome Ari Vatanen 590
  • Prantsusmaa Didier Auriol 554
  • Soome Marcus Grönholm 542
  • Soome Jari-Matti Latvala 539

..........

  • Eesti Ott Tänak 325

.........

  • Eesti Markko Märtin 101[13]

Sõitjate võidetud punktide arv[muuda | muuda lähteteksti]

12. veebruar 2023 seisuga.

644 eri sõitjat on kogunud kokku 41430 punkti.

  • Prantsusmaa Sébastien Ogier 2660
  • Prantsusmaa Sébastien Loeb 1778
  • Belgia Neuville, Thierry 1693
  • Soome Jari-Matti Latvala 1668
  • Eesti Ott Tänak 1322
  • Hispaania Dani Sordo 1312
  • Hispaania Carlos Sainz 1242
  • Soome Mikko Hirvonen 1210
  • Soome Juha Kankkunen 1140
  • Suurbritannia Elfyn Evans 976

......

  • Eesti Markko Märtin 207[14]

Ralliteede pinnakatted[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1973. aastast on MM-võistluste etapiks olnud (seisuga 12. veebruar 2023) kokku 630 MM-rallit.

Nendest on sõidetud kruusal 369 (58,6%), asfaldil 101 (16,0%), asfalt/kruusal 65 (10,3%), lumel 49 (7,8%), asfalt/lumel 46 (7,3%) rallit.[15]

Loendid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andrew Van Leeuwen (18. november 2018). "Rally Australia: Latvala wins as Ogier, Toyota claim WRC titles". autosport.com. Vaadatud 19. veebruar 2020.
  2. Behind the scenes on the WRC's 80km/h rodeo autosport.com, 23. oktoober 2019 (inglise keeles)
  3. Kuidas aitavad nähtamatud tööloomad Tänak-Järveojat? Postimees, 24. jaanuar 2019
  4. 4,0 4,1 4,2 http://juwra.com/regulations_index.html
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rule changes summary juwra.com (inglise keeles)
  6. https://www.fia.com/regulation/category/119
  7. Driver titles juwra.com
  8. Manufacturer titles juwra.com
  9. Driver wins juwra.com
  10. Statistics - Driver wins per nationalities. juwra.com.
  11. Make wins. World Rally Archive.
  12. Statistics - Driver wins per nationalitie. juwra.com.
  13. SS wins juwra.com, 2019.
  14. Driver points juwra.com. 2019.
  15. Statistics - Events in General juwra.com

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]