Vulkanoloogiaobservatoorium

Allikas: Vikipeedia
Erebuse vulkaani tegevust jälgiv vulkanoloogiaobservatoorium Antarktikas.
Réunioni saarel paikneva observatooriumi monitooringujaam.

Vulkanoloogiaobservatoorium on tegevvulkaanide jälgimise ja uurimisega tegelev observatoorium.

Aastal 2011 tegutses ülemaailmselt ligi 50 alalist vulkanoloogiaobservatooriumi. Alaliste observatooriumite kõrval eksisteerivad ka transporditavad välisobservatooriumid, mille saab uinunud vulkaani aktiviseerumise korral olukorra jälgimiseks kohale toimetada.

Uurimistööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vulkanoloogiaobservatooriumite peamiseks ülesandeks on jälgida potentsiaalselt ohtlike vulkaanide tegevust ning oluliste signaalide korral hoiatada valitsusasutusi ning ümbruses elavaid inimesi peatselt toimuda võivast vulkaanipurskest või muust ohust inimeste tervisele ja varale. Paljude vulkanoloogiaobservatooriumite ülesandeks on ka vulkanoloogiaalase teadustöö läbiviimine.

Tavaliselt jälgitakse observatooriumites vulkaanide seismilist aktiivsust, mille intensiivistumine viitab magma aktiivsele liikumisele magmakambris. On öeldud, et kui on võimalik valida vaid üks instrument vulkaani jälgimiseks, siis tuleks valida seismomeeter. Kui kaks, siis kaks seismomeetrit. Kui kolm, siis kolm seismomeetrit. Selle põhjuseks on asjaolu, et magma liikumine tekitab seismilisi laineid ning mitme erinevas kohas paikneva seismomeetri andmete kombineerimisel on võimalik saada selge pilt oluliste sündmuste asukohast (sügavus ja geograafilised koordinaadid) ning selle muutumisest ajas.[1]

Oluliseks meetodiks on ka vulkaanide geodeetiline jälgimine – suuremaks paisuv vulkaan viitab gaaside ja magma kogunemisele. Võimaluse korral kasutatakse ka gravimeetrilisi mõõtmisi ning satelliitidelt teostatud vulkaanilt lähtuva infrapunakiirguse mõõtmisandmeid. Pidevalt jälgitakse ka vulkaaniliste gaaside keemilist koostist ning viiakse läbi olulisemate piirkondade visuaalset vaatlust. Visuaalne vaatlus on paljudel juhtudel asendamatuks meetodiks, kuid plahvatuslikult tegutsevate vulkaanide korral võib see olla äärmiselt ohtlik. Seetõttu kasutatakse vulkaanide visuaalseks jälgimiseks sageli helikoptereid.[2]

Ajutised ja alalised observatooriumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljudel ohtlikel uinunud vulkaanidel ei ole pidevalt tegutsevaid observatooriume, mistõttu on välja töötatud ühelt kohalt teise viidavad väliobservatooriumid, mida on vulkaani aktiviseerudes võimalik kiirelt kohale toimetada. Sellistel observatooriumitel on tavaliselt olemas suurem osa alaliselt tegutsevate observatooriumite tehnilistest võimalustest ning nende kasutamine aitab päästa paljude inimeste elu. Näiteks Pinatubo vulkaani 1991. aasta purske eel anti USA geoloogiateenistuse ja Filipiini seismoloogia- ja vulkanoloogiainstituudi ühisobservatooriumi poolt õigeaegselt korraldus inimeste evakueerimiseks, mis aitas päästa tuhandeid inimelusid.[3]

Observatooriumid üle maailma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma vanimaks vulkanoloogiaobservatooriumiks on Vesuuvi observatoorium (itaalia keeles Osservatorio Vesuviano), mis alustas tegevust 1841. aastal.[4]

2011. aasta jaanuaris töötas üle maailma alaliselt veidi alla 50 vulkanoloogiaobservatooriumi. Kõige rohkem asub pidevalt töötavaid observatooriume USA-s (6), järgnevad Jaapan (4), Itaalia (3), Colombia (3), Antarktis (2) ja Mehhiko (2). Eestile lähimad observatooriumid asuvad Itaalias, Kreekas (Thíra), Assooridel ja Kanaaridel.[5] Islandil puudub klassikaline vulkanoloogiaobservatoorium. Kõik saare vulkaanid on varustatud seismiliste mõõtejaamadega, mille monitooringuga tegeleb kohalik meteoroloogia instituut.[6]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Francis, P. & Oppenheimer, C. (2003). Volcanoes (2. trükk). Oxford University Press. Lk 450. ISBN 0199254699
  2. Francis, P. & Oppenheimer, C. (2003). Volcanoes (2. trükk). Oxford University Press. Lk 474. ISBN 0199254699
  3. Peterson, Donald W. & Tilling, Robert I. (1999). Lava Flow Hazards. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 957–971. ISBN 012643140X
  4. Vesuuvi observatoorium. The History of the Vesuvius Observatory. (inglise keeles)
  5. "Volcano observatories". volcanism.wordpress.com. Kasutatud 07.07.2011. (inglise keeles)
  6. "1700 to 1703 Department of Geophysics Icelandic Meteorological Office Bustadavegur 9, 150 Reykjavik, Iceland". World Organization of Volcano Observatories. Kasutatud 02.12.2011. (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]