Voldemar Kangro-Pool
| Voldemar Kangro-Pool | |
|---|---|
 Foto Eesti Kunstimuuseumi fotokogust FK 1212 | |
| Sündinud |
18. september 1889 Vahi mõis, Tartumaa |
| Surnud |
1943 Tšeljabinsk |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Anton Ažbe kunstikool, Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | graafik ja maalikunstnik |
Voldemar Kangro-Pool (18. september 1889 Vahi mõis, Tartu-Maarja kihelkond – 1943 kevad Tšeljabinsk) oli eesti graafik ja maalikunstnik.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta sündis Tartu lähedal Vahi mõisas sepa perekonnas. Kui poiss oli kolmene, kolis perekond Tartusse, kus Voldemar lõpetas 1906. aastal Tartu Linnakooli. Alustas kunstiõpinguid Aleksander Prometi juures ja 1907 kunstnik Kristjan Raua juhendamisel Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi joonistuskursustel koos Johannes Einsilla, Oskar Karini ja Eduard Taskaga.[1]
Noored kunstnikud unistasid edasiõppimisest välismaal. Oma õla pani alla Postimees, kus ilmus artikkel, mis kutsus annetama noore kunstniku toetuseks, ja mõned tema teosed pandi müüki. 31. augustil 1909 asusid Einsild ja Kangro-Pool teele Münchenisse, kus täiendati end Anton Ažbe kunstikoolis, kus õppisid ka Ado Vabbe ja Anton Starkopf. Veel sama aasta novembris sõideti edasi Pariisi. Kangro-Pool jäi sinna kolmeks aastaks, õppides École des Beaux Artsis ja Colarossi, Grande Chaumière ja Vene eraakadeemias.[viide?]
Kuulus 1913–1914 futuristlikku kirjandus- ja kunstirühmitusse Moment. 1918. aastast kuulus kunstiühingusse Pallas, olles üks selle asutajaid.[viide?]
Vabadussõjast võttis ta osa Kuperjanovi pataljoni ja soomusrongide diviisi lipnikuna. 1922–1923 õppis ta Hamburgis kunsttööstuskoolis Otto Larseni juures puulõike alal. Oli alates 1925. aastast Tallinnas vabakunstnik.[viide?]
Voldemar Kangro-Pool suri 1943. aastal Tšeljabinskis, kuhu ta sattus Punaarmeesse mobiliseerituna.[viide?]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Kunstniku loominguline pärand on väikesearvuline ja küllaltki haruldane. Ta viljeles tuši-, pliiatsi- ja söejoonistust, puulõiget ja õlimaali. Tema varast graafikat iseloomustab juugendlikult voolav kontuur ja dekoratiivne lahendus, mis 1920. aastatel asendus ekspressiivsema ja kohati erootilisema käsitlusega. Just noorusaastaisse, mil kunstnik seisis lähedal kirjanduslikule rühmitusele Siuru ja noore Ado Vabbe loomingule, jääb ka tema loomingu paremik: arvukad tušijoonistused kaunitest, meelelistest, end julgelt eksponeerivatest naistest. Vabadussõja ajast pärinevad mõned tema rindeteemalised joonistused ja akvarellid.[viide?]
Saksamaal veedetud õpinguaastate tulemusena valmis tal mapp 19 puulõikega ning mitu, sealhulgas ka värvilist puulõikelehte. Teda huvitas ka juba Kristjan Raua juures õppimise aegadest Kalevipoja temaatika. Temalt on nimede järgi teada vähemalt kolm selleteemalist õlimaali, mis pole aga säilinud. Ka on ta ajakirjanduse andmeil illustreerinud 50 Marie Underi sonetti, millest pole ükski säilinud.[viide?]
Oli tuntud ka portretistina, kes on maalinud kirjanik Friedebert Tuglast ning heliloojaid Mart Saart ja Rudolf Tobiast. Tellimustööna maalis ta Narva kalevivabriku osaniku Robert von Pelzeri suguvõsa portreid.[viide?]
Voldemar Kangro-Pooli teosed olid esimest korda väljas 1909. aasta augustis Vanemuises toimunud Kristjan Raua õpilaste teoste näitusel. Ta võttis osa 1910 toimunud Eesti Kunsti III ülevaatenäitusest. 1918. aastal osales kunstiühingu Pallas esimesel ja teisel kunstinäitusel, kus tal oli väljas lausa 15 õlimaali ja 11 akvarelli. Tema viimaseks näituseks jäi 1932. aasta Eesti Kunstnike Liidu ja Uue Kunstnike Koondise näitus.[viide?]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend oli kunsti- ja teatrikriitik Rasmus Kangro-Pool.[viide?]
1916. aastal abiellus ta Natalie Mutsenekiga.[viide?]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Maire Toom. "Kangro-Pool, Voldemar, graafik ja maalikunstnik". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 161–162
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kangor, Eero (2005). Tartu Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi joonistuskursused (bakalaureusetöö, juhendaja Juta Keevallik). Tartu: Tartu Ülikool.