Vladimir Kangur

Vladimir (Mart) Kangur
Mart Kanguri valimisreklaam 1948. Tallinna TSN valimistel.
II Riigikogu liige
Ametiaeg 7. juuni 1923 – 29. veebruar 1924
Isikuandmed
Sünninimi	Vladimir Mardi p. Kangur
Sünniaeg	7. veebruar 1903 Kohila vald
Surmaaeg	14. juuli 1998 Tallinn
Rahvus	eestlane
Erakond	Eestimaa Kommunistlik Partei
Abikaasa	Aino Kangur
Vanemad	Martin (Mart) Kangur ja Jelizaveta Kangur
Lapsed	Maret Sutt
Elukoht	Tallinn
Alma mater	Pärnu Poeglaste Gümnaasium Moskva Rahvamajanduse Instituut
Elukutse	Eesti NSV ametnik
Tegevusala	nõukogude majandus ja riigikord

Vladimir Mardi p. Kangur (alates 1936. aastast ametlikult Mart Kangur; 7. veebruar (25. jaanuar vkj) 1903 Kohila vald, Harjumaa – 14. juuli 1998 Tallinn) oli Eesti kommunist ja nõukogudeaegne ühiskonnategelane.

Elulugu

Vladimir Kangur sündis veneusulise kihelkonna vaimuliku, EAÕK Angerja koguduse köstri-kooliõpetaja Martin Kanguri pojana. Tema ema oli Jelizaveta Avdieva, kes eestistas oma nime Liisaks 1937. aastal. Vladimir eestistas oma nime ametlikult Mardiks 5. veebruaril 1936. Hiljem Nõukogude Eesti ajal Kangur tegutses rohkem nime Vladimir all. Näiteks 1980. aastal Eesti Raadios või 1985. aastal Nõukogude Õpetajas nimetati teda meelsamini nimega Vladimir.

Kanguri perekond oli pärit Tõstamaa Tõhelast Loode-Pärnumaalt. Samast kohast olid pärit Vladimiri tuleviku aatekaaslased nagu Boris Kumm, Andrei Murro ja Boris Rea, kelle kõigide vene nimed oli kantud õigeusu tugevast mõjust piirkonnale.

Kangur kolis koos vanematega Pärnusse 11-aastaselt. Lõpetas algkooli, aga Pärnu Poeglaste gümnaasium jäi pooleli, kui ta 7. klassis korraldas Jaan Reaga, kes oli Kanguri "õppeisa", 126 osaleja õpilasstreigi 6. klassis käiva Andrei Murro koolist väljaheitmise vastu. 1922. aastal sai ta peale ülemaalise õppimiskeelu aasta ajaks. Pärast keeldu oleks ta saanud väljaspool Pärnu õppida. Ta oli alustanud kommunistlikus tegevuses 1920. aastal ja valitud Ülemaalise Noorproletaarlaste Ühingu Pärnu osakonna esimeheks. Ülemaaline Noorproletaarlaste Ühing keelustati aprillis 1921. aastal ja Kangur läks kohtu alla, aga vabastati ilma süütõendita. 1921. aasta märtsis sai temast EKP liige. Ta oli illegaalse EKP Pärnu Maakonnakomitee liige. Juunis 1922 alustas ta tööd Tallinna Maatööliste Liidu asjaajajana. 6. septembril 1922 Kangur ja 15 teist delegaati (Jaan Anvelt, Jaan Kreuks, Johannes Lauristin, Richard Mirring, Anton Mangmann, Andrei Murro, Erich Tarkpea, Julius Tõnisson, Oskar Sepre, Alma Vaarman, Voldemar Raekson, Anton Vedru, Osvald Piir, Eduard Reva, Alfred Stamm) korraldas esimese EKNÜ kongressi.

Ta oli Eestimaa Töörahva Partei keskkomitee ja Eestimaa töölisühisuste üldliidu juhatuse, Eestimaa töörahva partei noorte komisjoni ja üleriiklise maatööliste liidu juhatuse liige.

Ta valiti 1923. aasta mais II Riigikogu liikmeks Töörahva Ühise Väerinna nimekirja järele. Samal ajal valituks osutamisega ta teenis aega 3. Diviisi 6. jalaväerügemendis Pärnus. Näiteks 19. mail Riigikogu juhatusele anti teata, et teda oli rügemendi kohtuotsusega karistatud "ülematele tarwilise austuse kawatsusega mitte näitamise eest" kolm nädalat kartseris istumist leiva ja vee peal. Kui Kangur arreteeriti koos teiste kommunistidega Kaitsepolitsei poolt 21.–22. jaanuaril 1924, astus ta 29. veebruaril 1924 Riigikogust tagasi; tema asemele sai Aleksander Erkman. Kangur keeldus nagu ka teised kommunistid riigi kaitseadvokaadist ja hakkas kohtunikega vaidlema. Kangur soovis enda ja oma seltsimeeste asemel hoopis kohtunikud varsti vangi panna. Selle soovi lausumise eest ta läks sõjaväekohtu ette ja mõisteti 1924. aasta novembris 149 protsessil eluaegsele sunnitööle.

1928. aastal Kangur esitas Vabariigi Valitsuse armuandmise palve, mis oli vastu kommunistide koos kokkulepitud sisekorda. 23. märtsil 1928 teatas Waba Maa, et valitsus oli otsustanud armu anda. Pärast Patarei vanglast vabastamist Kangur töötas Pärnu sadamas laotöötajana ja kindlustusseltsi välisesindajana. 1940. aasta juuni Nõukogude okupatsiooni alguses hakkas ta organiseerima kindlustusametnike ametiühinguks. Okupatsioonivõim nimetas ta alates 1941. aasta esimesest päevast Pärnumaa täitevkomitee rahandusosakonna juhatajaks. Saksa okupatsiooni eest põgenes ta tagalasse Nõukogude Venemaale, kus ta töötas Tšeljabinski oblasti rahandusosakonna eelarveinspektorina.

Kui moodustati 8. Eesti Laskurkorpus, hakkas Kangur töötama selle polgus roodu politruki asetäitjana. 1943. aastal Kangur määrati volinikus Balti NSV-de rahandustööliste kursuste juurde Kostromasse. Pärast seda ta õppis Moskva Rahvamajanduse Instituudis kõrgema kvalifikatsiooni kursustel, mille järel ta nimetati Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissariaadi Eelarveasutuse juhataja kohusetäitjaks ning alates 1. märtsist 1944 ka komissariaadi kaadrite osakonna juhatajana. Teise nõukogude okupatsiooni saabumisel septembris 1944 määrati Kangur Tallinna TSN Täitevkomitee Rahandusosakonna juhatajaks. Ta oli ka täitevkomitee liige ja TK sekretäri kohusetäitja.

Ta suri 14. juulil 1998 Tallinnas ja ta maeti 17. juulil 1998 Pärnamäe kalmistule.