Vladimir Džunkovski

Allikas: Vikipeedia
Vladimir Džunkovski

Vladimir Fjodorovitš Džunkovski (vene keeles Джунковский, Владимир Фёдорович; 7. vkj 19. september 1865 Sankt-Peterburg21. veebruar 1938 Butovo polügoon Moskva NSV Liit) oli Venemaa keisririigi riigiametnik ja sõjaväelane (kindralleitnant) ning Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu poliitilise politsei Sandarmi Üksikkorpuse juht aastail 19131915.

Vladimir Džunkovski oli pärit Poltaava kubermangu aadlisuguvõsast ja sai sõjalise üldhariduse Paažide korpuses Peterburis, mille lõpetas 1884. aastal. Sõjaväeteenistust alustas Preobraženski Ihukaardiväepolgus, mille šefiks oli suurvürst Sergei Aleksandrovitš.

1891. aastal porutšiku auastmes määrati Džunkovski suurvürst Sergei Aleksandrovitši adjutandiks, kes nimetati ka varsti Moskva kubermangu kindralkuberneriks.

1895. aastal keiser Nikolai II kroonimispidustuste läbiviimist Moskvas ülendati Džunkovski staabikapteniks.

Next.svg Pikemalt artiklis Nikolai II#Kroonimine

1900. aastal keiser Nikolai II sünnipäeva puhul ülendati ta kapteniks.

4. veebruaril 1905 tappis aga esseeride võitlusorganisatsiooni liige Ivan Kaljajev Džunkovski patrooni suurvürst Sergei Aleksandrovitši ja aprillis 1905 sai Džunkovski polkovnikuks. 6/12. augustil määrati Džunkovski Moskva kubermangu asekuberneriks ja 11. novembril 1905 Moskva kubermangu kuberneriks, kus ta teenis seitse aastat. 1908. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja keisri tiibadjutandiks.

Pärast 1912. aastal Moskvas Borodino lahingu pidustuste edukat organiseerimist Moskvas määrati Džunkovski 25. jaanuarist 1913 Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi siseministri seltsimeheks (asetäitjaks) ja Venemaa keisririigi Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu poliitilise politsei Üksiku Sandarmikorpuse juhiks.

Tegevus Venemaa keisririigi poliitilise politsei juhina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uuel ametikohal oli Džunkovski esmaseks ülesandeks kindlustada 1913. aastal toimunud Romanovite dünastia 300-aastast valitsemist tähistavate pidustuste käigus keisri ja keisriperekonna turvalisus, millega ta tuli edukalt oma alluvatega toime.

Siseministri abina ja Üksiku sandarmikorpuse juhina viis ta läbi liberaalseid ümberkorraldusi poliitilise politsei läbiviidavatesse ühiskonna poliitilise meelsuse kontrolli mehhanismides ja meetodites, mis ei ole üheselt tõlgendatavad. Likvideeris liigsed Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu kaitsejaoskonnad ehk ohranka jaoskonnad ning alalised kaitsejaoskondade esindajate kohad kõrgemates õppeasutustes (ülikoolides), sõjaväes ja sõjalaevastikus.

Vladimir Džunkovski andis ka keisririigi poliitilise politsei juhina korralduse Moskva kaitsejaoskonna juhile Aleksandr Martõnovile kaitsejaoskonna agendi Roman Malinovski, kes oli oma poliitilise tegevuse tulemusena Vene sotsiaaldemokraatlikus parteis saavutanud koha Venemaa keisririigi Riigiduumas errumineku.

Džunkovski tegevust on Moskva ja Peterburi kaitsejaoskonna ja Politsedepartemangu Eriosakonna töötajad iseloomustanud kui ebaprofessionaalset ja riigi julgeolekule ohtlikku ning teda ennast on nimetatud keisriperekonnale lähedal seisnud õukonnaintrigandiks[1].

Esimene maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja ajal 1915. aastal pärast katset 19. augustil mõjutada Grigori Rasputini positsiooni keisriperekonna juures, kaotas keiser Nikolai II toetuse ja saadeti edasist teenistust jätkama rindele.

1915. aasta sügisest oli tegevarmees – brigaadi ülem, hiljem 15. Siberi kütipolgu komandör Läänerindel ja III. Siberi armeekorpuse ülem (1917).

Revolutsioonikeerises[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta aprillis ülendati Džunkovski Venemaa Ajutise Valitsuse poolt kindralleitnantiks.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal arreteeriti korduvalt – 1919. aasta mais mõisteti talle 1905. aasta revolutsiooni ajal Moskva ülestõusu mahasurumise eest viis aastat vabadusekaotust, kuid viletsa tervise tõttu viibis pikemat aega vanglahaiglas ja 1921. aastal umbes 10 kuud Taganka vanglas.

Koostöö nõukogude julgeolekuorganitega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viibides Butõrka vanglas ja hiljem nõukogude kontrolli all oleval territooriumil nõustus ta tegema kaastööd nõukogude riiklike julgeolekuorganitega konsultandina ning osales nõukogude vastuluureorganitega emigratsioonis viibivate valgekaartlaste desinformatsioonioperatsioonis Trust.

Seni teadmata asjaoludel vabastati ta ennetähtaegselt kinnipidamiskohast.

1937. aastal alanud Suure Terrori käigus arreteeriti uuesti SARK-i Moskva oblasti valitsuse Troika otsusega ja hukati 21. veebuaril 1938 massiliste hukkamiste kohas Butovo polügoonil Moskva lähedal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]