Vladimir Majakovski

Allikas: Vikipeedia
Vladimir Majakovski
Sünniaeg 19. juuli 1893
Surmaaeg 14. aprill 1930 (36-aastaselt)
Moskva (Nõukogude Liit)
Amet luuletaja, näitleja, näitekirjanik, kirjanik, ajakirjanik, graafik, kujutav kunstnik
Koduleht http://v-v-mayakovsky.ru/
Autogramm
[muuda Wikidatas]
Vladimir Majakovski (1925)
Vladimir Majakovski (1910)

Vladimir Vladimirovitš Majakovski (19. juuli (vkj 7. juuli) 1893 Bagdathi – 14. aprill 1930 Moskva) oli vene luuletaja, vene futurismi silmapaistvamaid esindajaid. Ta oli ka oma aja väljapaistev näitekirjanik, stsenarist, režissöör, filminäitleja ja kunstnik.

Vladimir Majakovski lõpetas elu enesetapuga, olles 36 aastat vana. Ta on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Tema loomingu põhiteemaks oli uue maailma ehitamine ja uue inimese kujundamine.

Kari tänav Tallinnas kandis aastatel 1953–1995 Vladimir Majakovski nime.

Tema auks kandis Nõukogude ajal Majakovski nime tema sünnilinn Bagdathi.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Vladimir Majakovski sündis Gruusias Bagdathi külas Khuthaisi lähedal. Tema isa Vladimir Konstantinovitš Majakovski (1857–1906), kes töötas metsaülemana, pärines kuulsatest Zaporožje kasakatest. Isapoolsed sugulased oli pikad ja tugevad, nagu ka Majakovski ise. Ema Aleksandra Pavlenko (1867–1954) oli pärit Kubanimaalt, Kubani kasakate järeltulija. Tulevasel poeedil oli kaks õde: Ljudmila (1884–1972) ja Olga (1890–1949), ning kaks venda, kes surid väikelastena. Perekond kuulus väikeaadli hulka, aga elatus täielikult isa palgast, mis tähendas korralikku äraelamist, kuid mitte küllust.[1]

1902. aastal asus Majakovski õppima Khuthaisi gümnaasiumi. Ta rääkis vabalt gruusia keelt, tal oli joonistamis- ja deklameerimisanne, kuid täielik muusikaline andetus. Juba lapsena ilmnes tema võistlushimu ja mängukirg, mis jäid kogu eluks iseloomu valitsevateks joonteks.

1906. aastal suri isa veremürgistusse: ta oli dokumente köites nõelaga sõrme torganud. Õe Ljudmila sõnul vapustas isa surm Majakovskit väga ning sellest sai alguse tema eluaegne bakterifoobia ja puhtusemaania. Ta kandis alati kaasas isiklikku seepi ja jooginõud, reisidel oli tal kaasas kokkupandav kummivann, ta vältis ühissõidukeid, ei andnud inimestele meelsasti kätt ja puudutas uksekäepidet ainult läbi pintsakutasku või taskuräti.

Sama aasta juulis kolis Majakovski koos ema ja õdedega Moskvasse, kus ta asus õppima viieklassilise gümnaasiumi neljandasse klassi. Pere elas vaesuses ning 1908. aasta märtsis visati Majakovski õppemaksu tasumata jätmise tõttu viiendast klassist välja.

Moskvas sai Majakovski tuttavaks revolutsioonimeelsete tudengitega ja 1908. aastal astus ta sotsiaaldemokraatliku partei liikmeks. Aastatel 1908–1909 arreteeriti ta kolm korda: kahtlustatuna seotuses põrandaaluse trükikoja ja anarhistliku rühmitusega ning naissunnitööliste põgenemisele kaasaaitamisega. Aastatel 1909–1910 kandis Majakovski 11 kuud karistust Butõrka vanglas üksikkambris nr 103. Seal tegeles ta esimeste luulekatsetustega, kuid ei olnud nendega rahul ja oli tänulik, kui tal vanglast vabanedes märkmik luuletustega ära võeti.[2]

1911. aastal asus Majakovski õppima Moskva maalikunsti-, skulptuuri- ja arhitektuuriinstituuti. See oli ainus kool kus ei nõutud vastuvõtmisel tunnistust valitsusvastastesse organisatsioonidesse mittekuulumise kohta.[3] Majakovski sai peagi tuntuks enesekindluse ja ülbuse poolest. Tal oli neurootiline komme pidevalt suitsetada – kuni sada suitsu päevas, kuid see ei olnud nikotiinisõltuvus. Tal oli pidevalt koni suunurgas, kuid ta ei tõmmanud kunagi suitsu alla.

Pärast tutvumist futurist David Burljukiga (1882–1967), kellest sai üks tema parimaid sõpru, sattus Majakovski poeetide ringkonda ja liitus kubofuturistidega. Just Burljuk oli see, kes avastas Majakovski luuleande. 30. novembril 1912 toimus Majakovski esimene avalik esinemine.[4] 1913.–1914. aasta talvel tegid futuristid Majakovski, Burljuk ja Kamenski Venemaal ringreisi esinedes frakis ja silinderkübaraga – selle kontrasti eesmärk oli ärritada seltskondlikku maitset. Paraku äratasid nende seisukohad autoriteetide vastu pahameelt ka kunstikoolis ning Majakovski ja Burljuk heideti koolist välja. See võimaldas Majakovskil nüüd täielikult luulele pühenduda.

Majakovski tõmbas naisi ligi oma ilusa, meheliku ja enesekindla välimusega, hoolimata oma häbematusest või just selle tõttu. Aastatel 1913–1914 oli tal hulk armulugusid, mis väidetavalt lõppesid mitme neiu jaoks abordiga. Kuid Majakovski elu armastus oli juuditar Lilja Brik (1891–1978), kellega ta tutvus 1915. aastal ja kellele ta pühendas kõik oma teosed (v.a poeem "Vladimir Iljitš Lenin"). Lilja oli abielus Ossip Brikiga (1888–1954), kes Majakovskit palju aitas ja kellest sai tema hea sõber.[5]

1917. aastal toimunud veebruarirevolutsioon äratas Majakovskis ja teistes loovinimestes lootusi, et edaspidi saab tegutseda tsensuurivabalt. Samas oli Majakovski maailmavaade romantiline ja sel puudus seos tegelikkusega. Tema värsskroonikast "Revolutsioon" ilmneb, et Majakovski pidas oma revolutsiooniks just veebruarirevolutsiooni. Oktoobrirevolutsiooni ta nii ülistavalt ei tervitanud, tema hoiak oli äraootav. Revolutsiooni kõige sõjakamal ajal tegeles Majakovski koos Burljukiga nn kohvikufuturismiga, see tähendas futuristide ja anarhistide koosviibimisi Poeetide kohvikus, kus lava oli kõigile avatud ja peale futuristide esinesid ka külalised publiku hulgast.[6]

Aastatel 1918–1919 elasid Majakovski ja Brikid kolmekesi koos, kuid see omapärane abielukartell ei olnud kunagi seksuaalset laadi. Lilja leidis, et nende kolmikabielus peab olema kõigil õigus armusuheteks väljaspool ühist kodu. Majakovski austas seda soovi, kuid oli väga armukade. Nende väike kahetoaline korter Peterburis muutus varsti kirjanduslikuks salongiks, mida külastasid Majakovski sõbrad futuristid ja teised tema kaasaja loovinimesed. 1919. aastal kolisid nad Peterburist Moskvasse. Majakovski ja Lilja töötasid koos ROSTA-s, Ossip töötas Tšekaas. Ka pärast väljakolimist oli Majakovski Brikkide juures igapäevane külaline.[7]

Sel ajal valis Majakovski pärast esimeste revolutsioonijärgsete aastate kõhklusi enamlaste režiimi täieliku toetamise. Kahjuks ei olnud entusiasm vastastikune ja ta pidi oma teoste väljaandmiseks pidevalt võitlema bürokraatiaga, see ajas teda meeleheitele.

1923. aastal oli Majakovski üks Kunstide Vasakrinde (LEF) organiseerijatest, mis andis välja ajakirja futuristide loominguga. LEF ühendas suures osas Vene avangardi poeete, kunstnikke, teoreetikuid, teatri- ja filmiloojaid. Futuristid lootsid, et suudavad selle koondumisega hankida endale nõukogude kultuurielus head positsiooni, mis muidugi ei õnnestunud. LEF-i viimane ajakirjanumber ilmus 1925. aastal, koos käidi 1927. aastani.[8]

Aastatel 1922–1924 käis Majakovski mitu korda välismaal: Lätis, Prantsusmaal, Saksamaal. Paar päeva viibis ta ka Tallinnas ja tegi Vene saatkonnas ettekande proletaarsest luulest. Ta ei tundud end välismaal hästi, kuna ei osanud võõrkeeli. Inimesele, kes oli harjunud end suuliselt väljendama, sellega muljet avaldama ja oma luulet ette lugema, oli see raske olukord. Ta sai vahetult suhelda ainult vene emigrantidega, keda oli tol ajal välismaal rohkelt. Kodumaale tagasi jõudes kirjutas ta muljete põhjal olukirjeldusi ja luulet, kuigi kaaslaste sõnul oli ta näiteks Berliinis veetnud kogu aja hotellis kaarte mängides.[9]

1925. aastal sai teoks reis Ameerikasse. See ei läinud lihtsalt, kuna Majakovskile kui nõukogude propagandistile oli raske viisat saada. Mehhiko kaudu õnnestus tal lõpuks pääseda USA-sse. Majakovski võttis New Yorgis kohe ühendust oma sõbra Burljukiga, kes oli emigreerunud seitse aastat tagasi. Burljuk saatis teda kogu USA-s viibimise jooksul ja aitas organiseerida esinemisi. Majakovski esines kolme kuu jooksul New Yorgis, Clevelandis, Detroitis, Chicagos, Philadelphias ja Pittsburghis. Temast avaldati reportaaže ja intervjuusid enamasti kommunistlikes ajalehtedes, kuid ka New York Timesis.[10]

New Yorgis tutvus Majakovski Ellyga – tegeliku nimega Jelizaveta Siebert, saksa juurtega vene emigrandiga. Majakovski huvi Elly vastu oli algul arvatavasti eelkõige praktilist laadi, kuna Elly oli tema jaoks ideaalne tõlk, kuid suhe muutus varsti intiimseks. Nad kohtusid peaaegu iga päev. See oli tõenäoliselt kõige pikem ja intensiivsem naissuhe, mis Majakovskil oli olnud pärast Liljaga kohtumist. 15. juunil 1926 sünnitas Elly New Yorgis tema tütre Helen Patricia. Sellest teada saades üritas Majakovski USA-sse pääseda, kuid see ei õnnestunud.[11] Tol ajal kirjutas ta palju lastele. Majakovski kohtus oma tütrega ühe korra: 1928. aastal Nice'is. Tema tütar Patricia J. Thompson on naisuuringute professor New Yorgi Bronxi linnaosas asuvas Lehman College'is.[12] 1993. aastal andis ta välja raamatu "Mayakovski in Manhattan", mis põhineb tema ema mälestustel.[13]

1928. aasta välisreisil tutvus Majakovski Pariisis vene emigrandi Tatjana Jakovlevaga, kes tänu oma heale välimusele ja pikkadele jalgadele töötas Chaneli modellina ning reklaamis tänavaplakatitel sukki. Nad armusid esimesest silmapilgust ja kohtusid iga päev. Majakovski tegi Tatjanale abieluettepaneku ja palus tal temaga koos Moskvasse tagasi pöörduda, kuid Tatjana ei julgenud Venemaale naasta. Majakovskil aga ei õnnestunud enam välismaale sõita. 1929. aasta detsembris abiellus Tatjana Bertrand du Plessix'ga. Ta on hiljem väitnud, et see oli teatud mõttes Majakovski eest põgenemine, mitte armastusel põhinev abielu.[14]

Aastatel 1925–1928 reisis Majakovski Nõukogude Liidus palju ringi, esinedes kõige erinevamale publikule. Esinemised tähendasid tohutut pinget, need kestsid keskmiselt kolm tundi, millele järgnesid publiku küsimused ja kriitika. Aastatel 1922–1926 tegi Majakovski ajakirjaniku ja toimetajana palju kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele, kirjutas agitatsioonitekste ja reklaami, mille eest teda kritiseerisid Pasternak, Katajev ja Svetlov. Kirjanikud leidsid, et Majakovski ei oska enam luuletada ja teeb ainult propagandistlikke tellimustöid.

Majakovski viimane armusuhe oli 1929. aastal näitleja Veronika (Nora) Polonskajaga. Nagu alati, oli tal kohe vaja oma külgetõmbejõule kinnitust saada. Pärast Tatjana abiellumist suhe Noraga süvenes. Majakovski tegi Norale abieluettepaneku, kuid naine ei söandanud oma meest maha jätta ja end lõplikult Majakovskiga siduda, kuigi tema abielu oli muutunud puhtformaalseks.[15]

1930. aasta veebruari alguses toimus näitus Majakovski loomingu 20. aastapäeva auks. See oli tema enda idee näitamaks võimudele, et eksivad need, kes kahtlevad tema patriotismis ja lojaalsuses nõukogude süsteemile. Vahelduseks süüdistustele ja kaklustele lootis ta saada tunnustust oma töö eest. Näituse korraldamiseks aga ei saanud Majakovski ametlikult mingit toetust, ta pidi tegema kõik ise ainult lähemate sõprade abiga, kusjuures pidevalt põrgati vastuseisule. Näituse avamisele olid kutsutud kõik nimekamad kirjanikud ning riigiametnikud ja parteifunktsionäärid, kaks piletit saadeti Stalini kantseleisse. Kutsututest tulid kohale ainult paar kirjanikku, kuid mitte ühtegi kõrget partei- ega riigitegelast. Näitus oli rahvast täis, kuid need olid kõik noored. Majakovski oli pettunud ja väsinud.[16]

Majakovski surm[muuda | muuda lähteteksti]

14. aprill 1930 oli erakordselt ilus ja päikesepaisteline päev. Hommikul viibis Majakovski koos Noraga oma korteris. Majakovski meeleolu oli viimastel päevadel kõikunud äärmusest äärmusse ja neil oli järjekordne tüli, kuna Noral oli vaja minna teatrisse proovi, aga Majakovski ei tahtnud teda ära lasta. Lõpuks Majakovski rahunes ning saatis Nora rahulikult ja õrnalt uksest välja. Kohe pärast seda kuulis Nora lasku: Majakovski oli lasknud endale kuuli rindu ja ta suri mõne minuti jooksul.[17]

Temast jäi maha lahkumiskiri, mis oli kirjutatud juba kaks päeva tagasi. Seal palus Majakovski mitte kedagi süüdistada ning nimetas inimesed, keda pidas oma perekonnaks: Lilja, ema, õed ja Nora.[18]

Monument on Majakovski loomingus alati stagnatsiooni ja vana ühiskonna sümbol. Ta vihkas pronksi valamist ja monumentide püstitamist, kuid saatuse irooniana just seda temaga tehti. Majakovski biograafia riigistamine algas vahetult pärast tema surma. Talt võeti sealsamas korteris surimask ja eemaldati aju Aju Instituudi tarbeks. Aju Instituut oli loodud eesmärgiga uurida geniaalsete inimeste ajusid. Uurijatele tegi aga tõsist muret, et Majakovski aju oli 360 grammi raskem kui Lenini oma.[19]

Majakovski ärasaatmisele kogunes tänavatele umbes 60 000 inimest. Inimesi rippus akendel, puude otsas, laternapostide küljes ja majakatused olid neid täis. Trügimine oli nii pöörane, et selleks, et kirst krematooriumi väravast sisse kanda, pidi miilits õhku tulistama.[20]

Enesetapumõte jooksis pidevalt läbi Majakovski elu ja loomingu. Ta oli seda tõenäoliselt ka varem üritanud, tehes seda nagu tõeline mängur: ta laadis püstoli ainult ühe padruniga.[21] Ametliku versiooni kohaselt olid enesetapu põhjused isiklikku laadi, kuid tegelikult oli põhjused eraelulised, tööalased, kirjanduslikud ja poliitilised. Viimane poolaasta oli olnud läbikukkumiste jada, millele lisandus psüühiline kurnatus ja pikaleveninud gripp, mis ei olnud Majakovski taolise hüpohondriku puhul vähetähtis.

Esimestel aastatel pärast Majakovski surma oli suhtumine tema loomingusse väga jahe. Selle olukorra parandamiseks kirjutas Lilja Stalinile kirja, kus ta palus abi Majakovski pärandi säilitamiseks ja tunnustamiseks.[22] Stalin andis oma heakskiidu, mille tulemusena hakati Majakovskit sunniviisiliselt juurutama ja sellest sai tema teine surm, nagu ütles Pasternak. Tema kanoniseerimisel oli ka positiivne külg, nimelt enamik tema lähikondlastest pääses 1930. aastate poliitilistest repressioonidest. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist saabus Majakovski kolmas surm, kui talle sai osaks põlgus tervete nõukogude põlvkondade lugejate poolt, keda oli vägisi sunnitud tema luuletusi lugema.

Majakovski ja Lilja Brik[muuda | muuda lähteteksti]

Peaaegu kogu elu armastas Majakovski ühte naist – Lilja Briki, kes oli tema muusaks. Lilja ei olnud klassikaline iludus, kuid juba väga noores eas avaldas ta meestele nõiduslikku mõju oma pimestava naeratuse, suurte tumedate silmade ja ilusa kehaga. Tal oli alati palju austajaid.

Majakovski tutvus Brikidega 1915. aastal Lilja õe Elsa kaudu, kellega tal oli romaan. Elsa tõi ta ükskord Brikide juurde kaasa, kus Majakovski luges ette oma veel avaldamata poeemi "Pilv pükstes". Lilja ja tema mees Ossip reageerisid sellele vaimustusega, mõistes kohe Majakovski kui poeedi suurust.[23]

Lilja oli vabameelne naine, kes vihkas armukadedust, suhtus seksi pingevabalt ja kellel oli alati palju armusuhteid. Abikaasa Ossip võimaldas talle vabadust, millega enamik mehi poleks iial leppinud. Nende füüsiline suhe oli lõppenud juba enne Majakovskiga kohtumist. Seda suhet tuleb vaadelda ajastu kontekstis, kus vabameelsed suhtes olid levinud, eriti loovinimeste hulgas. Ka revolutsioonijärgse Venemaa abieluseadused olid väga liberaalsed.[24]

Majakovski ja Lilja hakkasid kohtuma, nad olid lahutamatud. Armastus Lilja vastu muutis ühe hoobiga kogu poeedi elu. Ta leidis Lilja ja Ossipi juures kokkukuuluvuse, mida oli otsinud alates isa surmast. Lilja hoolitses selle eest, et Majakovski sai korraliku välimuse ja elegantsed rõivad. See oli suur muudatus võrreldes tema hambutu suu, pikkade juuste ja boheemlasliku riietusega, mille juurde kuulus tavaliselt kollane särk.[25]

Lilja on kirjutanud, et Majakovski tunded olid hüperboolse tugevusega. Ta ei rääkinud nendest, aga kirjutas lakkamatult luuletusi, kus avaldub tema valu. Lilja väsis ja ärritus ülepingutatud tunnetest, nii intensiivne austamine mõjus rünnakuna. Liljal oli ka pärast Majakovskiga tutvumist mitu kavaleri, kellest ta ei teinud mingit saladust. Majakovski aga oli äärmiselt armukade ja piinles.[26]

1919. aastal läksid konfliktid nii tõsiseks, et Lilja ei tahtnud enam Majakovskiga koos elada ja nende intiimsuhe lõppes. Peapõhjuseks oli ilmselt Majakovski armukadedus – tunne, mida Lilja sügavalt põlgas. 1923. aastal tegi Lilja ettepaneku uuesti kolmekesi koos elada, muidugi tema tingimustel, mis ei seadnud ohtu tema vabadust. Kõik pereliikmed pidi olema vabad pühenduma oma suhetele, kui see ei kõigutanud nende ühist elu. Majakovski sai aru, et kui ta sellega ei lepi, siis on tema ja Lilja suhe igaveseks läbi. Talle eraldati väike korter Gendrikovi põiktänavas, kuhu nad kolmekesi elama asusid.[27]

1930. aasta veebruaris sõitsid Lilja ja Ossip välismaale. Aprillis koju tagasi pöörduma sundis neid sõnum, et Majakovski on endalt elu võtnud. Lilja oli veendunud, et kui tema ja Ossip oleksid olnud kodumaal, ei oleks Majakovski ennast maha lasknud. Lilja lõpetas 1978. aastal oma elu samuti enesetapuga.[28]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Majakovskit saatis kogu tema karjääri jooksul kriitika arusaamatuse eest. Enne revolutsiooni sai ta selliseid etteheiteid tõrjuda kui kodanliku maitse ilminguid, aga hiljem, kui neid hakkasid esitama töölised, talus ta neid väga raskelt. Tema ja LEF-i arvates võitlesid töölised ja futuristid ühe ja sama asja eest, kuid innustus ei olnud vastastikune. Futurism jäi töölisklassile arusaamatuks. Majakovski kohandus: ta hakkas kirjutama ajakavalisi, propagandistlikke ja töölistele pühendatud luuletusi.[29]

Majakovski esimesed avaldatud luuletused olid "Öö" ja "Hommik", mis avaldati futuristlikus kogumikus "Kõrvakiil seltskondlikule maitsele" (1912).[30] 1913. aastal andis Majakovski välja oma esimese luulekogu "Mina!", mis koosnes neljast luuletusest koos Lev Žegini ja 15-aastase imelapse Vassili Tšekrõgini illustratsioonidega. Aastatel 1914–1915 tegeles Majakovski poeemiga "Pilv pükstes",[31] mille jaoks andis inspiratsiooni kirglik armumine 16-aastasesse Maria Denissovasse. Seda poeemi võib pidada tema parimaks lüüriliseks saavutuseks. Üks esimesi, kes seda Majakovski ettekandes kuulis, oli Maksim Gorki, kes puhkes liigutusest nutma. Hoolimata sellest oli raske poeemile kirjastajat leida. Appi tuli Ossip Brik, kes finantseeris trükkimist.

1915. ja 1916. aastatel väljendus Majakovski kohtumine Lilja Brikiga poeemis "Selgrooflööt" ning luuletustes "Lilitška" ja "Kõigele". Nendele on iseloomulik pendeldamine eufooria ja meeleheite vahel, armastuse rõõmu ja vastamata armastuse tunde vahel.[32]

Kõige tormilisemal kohvikufuturismi perioodil 1918. aastal andis Majakovski välja poeemi "Inimene", mis tekitas oma jõulisusega sensatsiooni Vene luule esindajate hulgas, kuhu kuulusid sümbolistid, futuristid jt. Selles teoses avaldub eksistentsiaalne temaatika, kus üksildane "mina" sõdib luule ja armastuse vaenlase vastu.[33] Samal aastal valmis näidend "Müsteerium Buff", mille Majakovski pühendas revolutsiooni esimesele aastapäevale ja millega ta lõpuks valis poole, kuhu kuuluda – proletaarsete poeetide naiivse kujutlusmaailma. See teos ei leidnud tunnustust ei futuristide ega ka masside hulgas.[34]

1918. aastal osales Majakovski näitlejana kolmes filmis, millele ta oli ise stsenaariumid kirjutanud. Üks neist oli "Filmi kütkes", kus ta mängis koos Liljaga. Film ei ole säilinud, on säilinud ainult mõned fotod ja suur plakat Lilja pildiga.[35]

1919. aastal hakkas Majakovski tegema kaastööd Vene telegraafiagentuurile ROSTA, koostades agitatsioonilis-satiirilisi plakateid, mida kutsuti ROSTA akendeks.[36]

1920. aastal valmis poeem "150 000 000". Arv väljendab Venemaa rahvaarvu, rahvale viidatakse kui poeemi autorile. Majakovski nime autorina ei mainita.[37] Poeem ülistab revolutsiooni, kuid selle avaldamisega olid jälle suured probleemid. Lisaks nimetas Lenin seda jaburduseks ja halvustas futuriste. Lenini arvamus tähendas sel ajal juba partei arvamust. Majakovski oli andnud oma talendi revolutsiooni teenistusse, aga talle töötati igal sammul vastu. See viis teda ahastusse.

1922. aastal valmis Liljale pühendatud poeem "Armastan", mida võib pidada Majakovski kõige helgemaks luuleteoseks. See on tulvil armastust, vaba süngusest ja enesetapumõtetest.[38] Samal aastal lõpetati ROSTA akende koostamine – agitatsiooniperiood oli läbi saanud.

1923. aastal ilmus poeem "Sellest" raamatuna koos A. Rodtšenko fotomontaažidega. Lembepoeem sündis Liljast lahkumineku tagajärjel ja kirjanike seas peeti seda geniaalseks, kuid sellele sai osaks ka tavapärane kriitika arusaamatuse eest.[39]

Samal aastal hakkas Majakovski kirjutama oma joonistustega illustreeritud reklaamvärsse, peamiselt kaubamajale GUM ja riiklikule hulgifirmale Mosselprom. Paari aasta jooksul kirjutas ta sadu reklaamtekste. Kirjanikud loomulikult kritiseerisid teda sellise tarbeluule vorpimise eest, kuid Majakovski leidis, et selline sõnamängude ja riimide loomine, mida ta armastas, oli poeetilise töö loomulik osa.[40]

1924. aastal suri Lenin. See puudutas Majakovskit sügavalt ja ta kirjutas poeemi "Vladimir Iljitš Lenin", mis on tema kõige pikem poeem. Teos on ebaühtlane, eepilised ja ajaloolised lõigud on liiga pikad ja üksikasjalikud, leidub õõnsat retoorikat.[41] Väärtuseks võib pidada hoiatust, et Lenin muudetakse pärast surma ikooniks, mis oli igati põhjendatud mõeldes ohjeldamatule Lenini kultusele, mis hiljem Nõukogude Liidus välja kujunes.

1925. aastal suri Sergei Jessenin. Ametliku versiooni järgi oli see enesetapp, mis põhjustas pidevalt enesetapule mõtleva Majakovski hingas piinava reaktsiooni. Ta üritas Jesseninist kirjutada, kuid töö edenes vaevaliselt. Lõpuks valmis luuletus "Sergei Jesseninile", millele sai osaks tohutu menu.[42]

Keerulised psühholoogilised protsessid, mida Majakovski läbi elas peegelduvad kahes luuletuses, mis ta kirjutas 1928. aastal nelja päeva jooksul. Luuletus "Mida jutustas metallist Ivan Kozõrev oma uuest korterist" on ülistus nõukogude võimule ja ei erine sadadest teistest omasugustest, mis Majakovski neil aastail kirjutas.[43] Teine luuletus, "Imperaator", on vähetuntud. Luuletusest leiab vihjeid tsaariperekonna mõrvale ja selle hukkamõistmisele.[44]

1928. aastal valmisid Tatjana Jakovlevast inspireeritud luuletused "Kiri Tatjana Jakovlevale" ja "Kiri seltsimees Kostrovile armastuse olemusest". Need olid esimesed lembeluuletused pärast 1915. aastat, mille objektiks ei olnud Lilja ja on ühed parimaid Majakovski lüürilistest luuletustest.[14]

Sama aasta lõpus valmis näidend "Lutikas", mis oli seni kõige vähem lüüriline teos Majakovski loomingus. Näidendis kujutatakse kommunistlikku tulevikku hingetu ja masinliku ühiskonnana, peategelane on vulgariseeritud variant nõukogude kodanikust. Näidend sai kriitikutelt üldiselt hea vastuvõtu.[45]

1930. aasta alguses ilmus näidend "Saun", mis on "Lutika" järg, kuid sisaldab otsesemat kriitikat nõukogude ühiskonna suhtes. Paljud teatriinimesed põlesid vaimustusest "Sauna" üle, kuid publik jäi täiesti külmaks ning esietendused nii Leningradis kui ka Moskvas kukkusid läbi.[46]

Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]

Lasteraamatud (tõlkinud Feliks Kotta)[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Lastele" (1946)
  • "Kümme lugu lastele" (1950)
  • "Mis on hea ja mis on halb" (1951, 1969)
  • "Raamat-loomaaed" (1952, tõlkija Feliks Kotta; 1975, tõlkija Helvi Jürisson)
  • "Kelleks saada? (1952, 1983)
  • "Lugu meredest ja majakast" (1953)
  • "Tulesäde – traavel" (1954, värssjutustus)
  • "Lastele" (1962)

Luulevalimikud, poeemid, näidendid, publitsistika[muuda | muuda lähteteksti]

Majakovski näidendid Eesti teatris[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ [1] Vladimir Majakovski autobiograafia
  2. ↑ [2] Majakovski osalus revolutsioonilises liikumises
  3. ↑ [3] Российская Академия живописи, ваяния и зодчества
  4. ↑ [Шерих Д. Ю. Городской месяцеслов. 1000 дат из прошлого Санкт-Петербурга, Петрограда, Ленинграда // К 290-летию Санкт-Петербурга. — СПб.: Петербург — ХХI век. — 224 с. — ISBN 5-85490-036-X
  5. ↑ [4] Lilja Brik ja Vladimir Majakovski
  6. ↑ [5] U. Truija "Kui võim läheb hulluks", 9. pt.
  7. ↑ [6] Bengt Jangfeldt "Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond"
  8. ↑ [7] V. Vaher "Ajakirjandus kui kollektiivne Tolstoi"
  9. ↑ [8] ЭНИ "Маяковский"
  10. ↑ [9] ЭНИ "Маяковский"
  11. ↑ [10] OpenSoace.ru
  12. ↑ [11][alaline kõdulink] Patricia J. Thompsoni CV
  13. ↑ [12] Mayakovski in Manhattan
  14. ↑ 14,0 14,1 [13] R. Bantšukov "Vladimir Majakovski Pariisi armastus"
  15. ↑ [14] В. Полонская. Воспоминания о В. Маяковском
  16. ↑ [15] Kuidas tapeti Majakovskit, MKRU 26.08.2011
  17. ↑ [16] Majakovski surm
  18. ↑ [17] Majakovski lahkumiskiri
  19. ↑ [18] inoCMI.Ru 31.01.2002
  20. ↑ [19] Владимир Маяковский. Кадры из фильмов с его участием, видеозапись похорон Маяковского.
  21. ↑ [20] Лиля Брик вспоминала: «Мысль о самоубийстве была хронической болезнью Маяковского..."
  22. ↑ [21] Lilja kiri Stalinile
  23. ↑ [22] История Лили Брик, одного мужчины ей было мало
  24. ↑ [23] Д. Корж "Уроки любви"
  25. ↑ [24] K.Koort, Vladimir Majakovski
  26. ↑ [25] Лиля Брик: мечта поэта
  27. ↑ [26] Lilja Brik, biograafia
  28. ↑ [27] Самые известные самоубийцы
  29. ↑ [28] ЭНИ "Маяковский"
  30. ↑ [29] Eesti kultuurilooline veeb
  31. ↑ [30] M. Arusoo "I maailmasõja eelne, aegne ja järgne modernism"
  32. ↑ [31] Владимир Маяковский, стихи
  33. ↑ [32] Поэма "Человек"
  34. ↑ [33] Пьеса "Мистерия Буфф"
  35. ↑ [34] Маяковский и Лиля в фильме Закованная фильмой
  36. ↑ [35] Полное собрание сочинений в тринадцати томах. Том 3, "Окна" РОСТА 1919–1922 / Владимир Маяковский
  37. ↑ [36] Владимир Маяковский "150 000 000"
  38. ↑ [37] Scanpoetry.ru
  39. ↑ [38] ПРО ЭТО
  40. ↑ [39] Владимир Маяковский «Моссельпром»
  41. ↑ [40] ERR arhiiv
  42. ↑ [41] Владимир Маяковский стихи
  43. ↑ [42] ERR arhiiv
  44. ↑ [43] ЭНИ "Маяковский"
  45. ↑ [44][alaline kõdulink] Muusika24.ee
  46. ↑ [45] Lutikas; Saun (näidendid) Vladimir Majakovski

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vladimir_Majakovski&oldid=6461430"