Visuaalne kuristik

"Visuaalne kuristik" (inglise Visual cliff) on eksperiment, mida 1960. aasta keskpaigas alustasid Eleanor J. Gibson ja Richard Walk, et uurida sügavustaju.

Sissejuhatus

Teadlaste arvates on üks inimese olulisemaid visuaalseid oskusi sügavustaju, ilma milleta oleks peaaegu võimatu maailmas hakkama saada. Usutakse, et sügavustaju on kaasasündinud.

Gibson ja Walk arvasid, et üks võimalus, kuidas testida seda, kas loomad või inimesed on võimelised tajuma sügavust, on panna nad kuristiku äärele ja vaadata, kas nad on võimelised allakukkumist vältima. Et mitte panna katseisikuid ohtlikku olukorda, arendasid eksperimentaatorid välja visuaalse kuristiku süsteemi, kus keegi tegelikult ei saa kuristikku kukkuda.

Eesmärk

Eksperimendi eesmärk on hinnata, kui oluline on inimese ja teiste katses kasutatud loomade jaoks visuaalne sügavustaju. Samuti sooviti leida, millises vanuses sügavuse tajumine tekib, kuidas see oleneb kasvutingimustest (pimeduses ja normaalsetes oludes kasvatatud loomad) ning millised omadused keskkonnas viimase võime tekkimises kõige suuremat rolli mängivad. Lisaks sooviti teada, kas erinevatel arenguastmetel olevatel loomadel (erinevas vanuses) esineb sügavustajus muutusi.

Katses osalejad

Katses osales kokku 36 last vanuses 6–14 kuud ning loomadest tibud, rotid, kitsed, kassid, lambad ja kilpkonnad.

Meetod

Uurimisküsimustele otsiti vastust kasutades nn „visuaalse kuristiku“ nimelist katseaparatuuri. Sisuliselt on tegemist kõrge neljakandilise väljaulatuva klaasosaga lauaga, mille alla on sarnane muster nagu ülejäänud lauda katva klaasi all. Katses asetati lapsed lauale ning nende ema kutsus neid enda poole roomama, milleks nad pidid ületama ka väljaulatuva klaasosa. Hoolimata sellest, et lapsed said käega katsudes veenduda, et nende ees on kandev pind, ei nõustunud ükski väike katsealune teekonda emani ette võtma. Kontrollitava tingimusena oli tähtsaim klaaspinna peegeldumise vältimine, mis saavutati valguskiirte eelnevalt leitud nurga all hoidmisega klaaspinna suhtes.

Tulemused

Lapsed

Väljaulatuva klaasplaadi all oleva ruudulise mustri suurendamine, et muuta see sarnaseks laual olevaga (kompenseerimaks kaugusest põhjustatud ruutude subjektiivselt tajutud suuruse erinevust) ei muutnud lapsi enam valmimaks visuaalset kuristikku ületama. Sellest järeldasid eksperimentaatorid, et eemaldades keskkonnast tekstuurigradiendil põhinevad sügavusvihjed, säilib siiski viimane taju läbi liikumisparallaksi – erineval kaugusel olevate mustrielementide subjektiivselt tajutud muutunud liikumiskiirus katseisiku jaoks. Kirjeldatud mustriga manipuleerimine ei andnud tulemusi ka loomade puhul.

Lisaks eelnevalt kirjeldatud katsetulemustele selgus, et 36 lapsest keeldus absoluutselt liikumast 9. Ülejäänud lapsed tegid vähemalt 1 liigutuse visuaalse kuristiku poole, kuid hoolimata taktiliselt tajutud klaaspinna kandvusest ei ületanud ükski laps väljaulatuvat klaasiosa (seda ei muutnud ka eelkirjeldatud mustriga manipuleerimine). Autorid tegid saadud tulemuste põhjal järelduse, et sügavustaju on lastel kaasa sündinud. Viimane väide on saanud kriitikat, kuna väidetakse, et juba 6 kuu pikkune elukogemus on piisavalt pikk aeg, et sügavuste hindamise oskus omandada katse ja eksituse meetodil kogemuste põhjal.

Loomad

Loomadest eelistasid kilpkonnad erandlikult visuaalset kuristikku lauapinnale, mis on seletatav nende ökoloogilise keskkonnaga. Nimelt ei kujuta kukkumine nende elukeskkonnas ohtu ning autorite sõnul võisid kilpkonnad näha väljaulatuvas klaasosas veepinda, kuhu sukelduda. Rotid eelistasid võrdselt nii sügavamat kui ka madalamat osa, mida põhjendati asjaoluga, et tegemist on ööloomadega, kes võrreldes nägemisega oma tegevuses enam taktilisi meeli (vurrud) kasutavad ning seeläbi visuaalse kuristiku kohal olevat klaaspinda enam usaldasid.

Ülejäänud loomad eelistasid sarnaselt inimestele pea täielikult madalamat osa sügavamale. Kassid, kitsed ja lambad, asetatuna väljaulatuvale klaaspinnale, tardusid eranditult kaitseasendisse ning madalamal poolel olles keeldusid nad visuaalsesse kuristikku astumast. Tulemused kehtisid nii täiskasvanud kui ka äsja iseseisvalt liikuma hakanud loomade puhul. Väikse erandina ei omanud suurt eelistust sügavama ja madalama poole vahel pimedas kasvatatud kassipojad, mis on aga seletatav nende visuaalse süsteemi alaarenguga, mis avaldus faktis, et nad ei suutnud ka tavakeskkonnas normaalselt orienteeruda end näiteks pidevalt nurkade ja esemete vastu juhtides. Normaalse nägemismeele taastumisega (7 päeva jooksul) taastus nii normaalne opereerimisvõime tavamaailmas kui ka tekkis valges kasvatatud loomadega sarnanev eranditu eelistus madalama poole suhtes visuaalse kuristiku katses. Kiire, 7-päevane taastumisperiood pimedas kasvatatud katsealuste puhul koos teiste loomkatsete tulemustega kinnitavad autorite sõnul fakti, et sügavustaju on suures osas kaasa sündinud.

Eetilised küsimused

Huvitava faktina võib välja tuua väikelapsi kasutanud katseosa teaduseetilise küsitavuse. Nimelt võib noorele katsealusele selline ohtliku situatsiooni simuleeriv olukord traumeerivalt mõjuda ning negatiivselt mõjutada edasist arengut. Samuti võib katse mõjuda kahjulikult ema ja lapse suhet, kus tavaolukorras lapsevanem oma hoolealust ehmatava ja hirmutava eest kaitseks kutsu viimane teda liikuma negatiivset emotsiooni tekitava olukorra suunas.

Mõjukus

Gibsoni ja Walki visuaalse kuristiku eksperiment on endiselt väga mõjukas arengupsühholoogias, tajupsühholoogias, emotsionaalsuse ja vaimse tervise osas.

Tänu nendele on käitumisteadlased saanud uurida sügavustaju selgel ja süstemaatilisel viisil. Siiani vaieldakse, kas sügavustaju on kaasasündinud või õpitud nähtus. Äkki interaktsioon nende mõlema vahel. Mitmed uurimused on näidanud, et sügavustaju on mingil määral vähemalt kaasa sündinud, kuid võib-olla on hirm kukkumise ees õpitud nähtus, mis kujuneb pärast seda, kui laps on õppinud roomama.

Kirjandus

• Gibson, E.J. & Walk, R.D. (1960). The "Visual Cliff". Scientific American.

Välislingid

• Video
• Artikli tekst lehel wadsworth.com (inglise keeles)