Virtuaalreaalsus

Allikas: Vikipeedia
Eesti saatkond virtuaalkeskkonnas SecondLife
Juhis "Kuidas teha endale kala" veealuses kujutelmas

Virtuaalreaalsus ehk virtuaalne reaalsus ehk virtuaalne tegelikkus ehk libategelikkus ehk tehistegelikkus ehk tehistõelisus on riistvaralisi ja tarkvaralisi vahendeid kasutades loodud simuleeritud keskkond. Mõne rakenduse kasutajaliides võimaldab programmidega paremat suhtlemist sihtotstarbelise riietuse abil, nagu müts, kiiver, prillid, kindad, jalanõud, relvad ja juhtimisvahendid, mida saab arvutiga ühendada. Nii saab koolitada sõjaväelasi, kunstnikud saavad luua teoseid ning arhitektid püstitada suhteliselt kiiresti ja odavalt ehitiste makette.

Tänapäeval piirdub virtuaalreaalsus peamiselt nägemismeele abil tajutavaga. Seda kuvatakse näiteks ekraanile või erilistele stereoskoopsetele pindadele. Kasutatakse ka heli. On olemas ka tehnoloogia, mille abil edastada taktiilset teavet. Juba aastakümneid on prognoositud, et peatselt leiutatakse lõhna edastamise tehnoloogia, kuid see on pelgalt katsetamisjärgus.

Tänapäevane tehnoloogia ei võimalda üldjuhul luua tehistegelikkust, mida inimene tõelisusega segi ajaks. Seda takistavad piirangud protsessori võimsuses, pildi resolutsioonis ja side ribalaiuses. Sellegipoolest on nendes valdkondades toimunud viimastel aastakümnetel tohutu progress ning kui edaspidi protsessorid muutuvad võimsamaks ja andmesidetehnoloogia odavamaks, suudetakse tulevikus need probleemid kõrvaldada.

Samasse virtuaalreaalsusesse võib sageli korraga siseneda mitu inimest, isegi mitu tuhat, sageli on see võimalik interneti kaudu. Lisaks inimeste juhitavatele tegelastele võib virtuaalreaalsus sisaldada arvuti tekitatud ja juhitavaid tegelasi ning vahel on väga keeruline eristada, kas mingit tegelast juhib inimene või arvuti.

Esimesena kirjeldas ühiskonda, kus virtuaalreaalsus on niisugusel tasemel, mis ületab tänapäeva oma, USA kirjanik Ray Bradbury jutus "Rohtla" (1950).

Esimesena kirjeldas ühiskonda, kus suur osa inimestest on langenud virtuaalreaalsuse kütkesse ja veedab oma elu pigem virtuaalmaailmas, USA kirjanik Henty Kuttner 1953 ilmunud jutus "Year Day".

Kaks nimetatud teost käsitlevad virtuaalreaalsust nii-öelda väljastpoolt, selles mitte elava inimese vaatekohalt. USA kirjanike William Gibsoni "Neuromant" (1984) ja Neal Stephensoni "Lumevaring" (1992) on olulised selles mõttes, et nad kirjeldavad virtuaalreaalsust ja selle võimalusi selles elava inimese vaatepunktist.

Eriprillid langevarjuri väljaõppel
Lennusimulaator

Koolitus virtuaalreaalsuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tehistõelisuse kasutamine liikumisvahendi juhi koolitamisel säästab kütust ja aega ning võimaldab ohtlike olukordade modelleerimisega nendes käitumise õppimist. Seda kasutatakse nii autojuhtide, meremeeste, lendurite kui ka kosmonautide ning vastava liikluse korraldajate ja juhtijate väljaõppel. Virtuaalsel õppel on see eelis, et kui kogenematu õpilane liikumisvahendiga õnnetuse põhjustab, siis ei kahjusta ta sellega iseenese tervist ega materiaalset vara.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]