Villem Orav
Villem Orav (11. märts 1883, Laiksaare vald, Pärnumaa – 10. detsember 1952, Tallinn) oli Eesti ajaloolane, pedagoog ja pedagoogikateadlane.[1]
Sisukord |
Elulugu[muuda]
Villem Orav oli talupidaja poeg.[1]
Lõpetas 1905 Riia Vaimuliku Seminari, õppis 1911–13 Varssavi Ülikoolis, lõpetas 1915 TÜ ajaloo-keeleteaduskonna ajalookandidaadi kraadiga. Oli 1905–11 Olustveres kirikuõpetaja, 1915–17 Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumi ladina keele ja 1917–49 Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpetaja, 1946–50 ka EKP KK parteikooli ja TPI ettevalmistusosakonna üldajaloo õppejõud, 1952 Ajaloo Instituudi teadur.[1]
Teadustöö[muuda]
Avaldanud pedagoogikaajakirjades arvustusi ja metoodikaartikleid, oli "Eesti NSV ajaloo lugemiku I" (1960) koostajaid, tõlkis ja toim õpikuid (K. Kornilovi "Psühholoogia õpperaamat pedagoogilistele koolidele" (1948), "Ajaloo õpetamise metoodika seitsmeklassilises koolis" (1949) jmt). Oli aastast 1945 Haridusministeeriumi ajaloo- ja konstitutsioonikomisjoni esimees. ENSV teeneline õpetaja (1949).[1]
Teoseid[muuda]
- Ajaloo õpetamisest ja selle puudustest. // Kasvatus (1921) 7–9
- Lapse elu ürgajal. Tartu, 1925
- Ürginimene (ajaloo lugemik IV klassile). Tartu, 1925
- Ülima hüve poole. // Areng (1935) 1 / 2
- Vanimaid kooliseadusi Eestis. // Eesti Kool (1936) 5
- Sokratese meetodist. // Eesti Kool (1936) 7
Viited[muuda]
Kirjandus[muuda]
- Eesti avalikud tegelased. Trt, 1932, 220
- Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn, 1996, 170
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide
Välislingid[muuda]
- Õpilased õpetajatest Gustav Adolfi Gümnaasium
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale. Selleks annab loa Wikimedia Eesti ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse kokkulepe.
