Villem Kuusik
Villem Kuusik (4. veebruaril 1902 Rammuka küla, Tõstamaa vald – 1970 Tallinn) oli eesti kommunist, riigiametnik ning Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee III sekretär.
Villem Kuusik sündis Tõstamaa valla Rammuka külas taluperemehe pojana. Ta lõpetas 1914 Tõstamaa kihelkonnakooli ja jätkas õpinguid Pärnu linnakoolis, kus õppis kooli evakueerimiseni 1917. aastal Esimese maailmasõja tõttu.
Kuusik oli abiks kodutalus kuni 1921. aastani, siis astus Vana-Võidu põllutöökooli. 1922. aastal võeti ta Eesti kaitseväkke sundaega teenima, kuid vabastati tervislikel põhjustel. Kuusik astus (värvati) illegaalsesse Eestimaa Kommunistlikku Parteisse 1924. aasta juunis.
1925 toimetati Kuusik koos Nikolai Karotamme tädipoja Vassili Vitsaga metsapraakeri ja laevaomaniku Jüri Kuruli poolt palgikoormasse peidetuna Venemaale Luga sadamasse.
Ettevalmistus NSV Liidus[muuda | muuda lähteteksti]
Oma versiooni kohaselt põgenes Kuusik mootorkalapaadiga Leningradi, kuhu jõudis 1. augustil. Õppis seejärel J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlik Ülikooli Leningradi osakonnas (1925–1929), kus koolitati soomlasi ja eestlasi Kominterni kavandatava maailmarevolutsiooni läbiviimiseks.
Lääne vähemusrahvuste kommunistlikus ülikoolis õppisid veel Nikolai Karotamm ja Villem Kuusiku vend Jaan Kuusik (varjunimega Kadak, kes 1936. aastal Nõukogude Liidus poliitiliste repressioonide käigus trotskistina surma mõisteti).
Pärast ülikooli lõpetamist oli Villem Kuusik 1929. aasta juunist detsembrini Edasi toimetuse sekretär, siis tegi Leningradi sõjaväeringkonna staap talle ettepaneku sõita Eestisse ja organiseerida seal diversioonigrupid, kes kapitalistlike riikide kallaletungi korral NSV Liidule hakkaksid seal tegutsema Nõukogude Liidu kasuks.
Illegaalne tegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Kuusik sai NSV Liidus EKP sõjalisele organisaatorile vajaliku lisaväljaõppe ja saadeti enne 1929. aasta jõule Eesti piirile. Kuid kavandatud õõnestustegevust tal kaua arendada ei õnnestunud, sest 7. märtsil 1930 arreteeris kaitsepolitsei Pärnu osakond ta Tallinna-Pärnu rongis Tori ja Tammiste jaama vahel koos Vassili Vitsaga.
Eestis sidepidamiseks ja konspiratsiooni tagamiseks varjunime "Edi" all tegutsenud Kuusikult saadi kätte politseinike nimekiri, 1300 krooni, võltsitud isikutunnistus, laskevalmis püstol Browning ja muud materjali. Ülekuulamisel andis ta välja salakorteri Tallinnas, mitu kaaslast, teiste hulgas sõidukaaslase Vitsa. Kuusik istus Patarei vanglas viis kuud eeluurimise all ja 20. augustil 1930 mõistis sõjaringkonnakohus ta 12 aastaks sunnitööle. Hiljem lisandus kaheksa aastat 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatsest osavõtu eest. Ta vabanes 28. augustil 1938. Pärast vanglast vabanemist elas Kuusik maal vanemate juures Tõstamaa vallas.
Juunipööre ja Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]
21. juunil 1940 määrati Kuusik Eesti ametiühingute organisaatoriks ja varsti määrati Kuusik EK(b)P Pärnumaa komitee häälekandja Töörahva Hääl toimetajaks[1].
1941. aasta jaanuari lõpul maakonna parteikonverentsil valiti Kuusik EK(b)P Pärnumaa komitee liikmeks ja ta oli Pärnu langemiseni sakslaste kätte EK(b)P Pärnumaa komitee II sekretär. Seejärel oli Kuusik hävituspataljonis ja I Eesti kütipolgus. Nõukogude tagalas oli Kuusik algul politruk ehituspataljonis, seejärel ajalehetoimetustes. Pärast 249. Eesti Laskurdiviisi moodustamist toimetas Kuusik ajalehte Rünnakule ja Tasujat.
Villem Kuusik oli aastatel 1944−19.4.1946 EK(b)P KK sekretäriks kaadrite alal EK(b)P KK Sekretariaadis, ja 1946. aastast EK(b)P KK III sekretäriks, hiljem EK(b)P Keskkomitee põllumajandussekretär[1].
Langus[muuda | muuda lähteteksti]
1952. aastal informeeris koos Kuusikuga Leningradi Lääne vähemusrahvuste kommunistlikus ülikoolis õppinud Algus Raadik NLKP KK sekretäri Georgi Malenkovi, et Kuusik olevat 1930. aastal pärast kinnipidamist reetnud kaitsepolitseile salakorterid, šifrid ja endale teadaoleva osa põrandaalustest. Kuusik vallandati EK(b)P Keskkomitee põllumajandussekretäri ametikohalt EKP KK pleenumi otsusega 15. juunist 1951, heideti välja kommunistlikust parteist, arreteeriti 24. juunil 1952 ning talle mõisteti Vene NFSV Krk § 58 alusel karistuseks 25 + 5 aastat, mida ta kandis Eestis Narva vangilaagrile kuuluvas Kadastiku kivikarjääris[1]. Haigestumise tõttu vabanes ta 1955. aasta septembris.
Villem Kuusik suri 1970. aastal.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Kõrgemad võimu vahendajad ENSV-s: Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärid 1940–1990" (PDF). Tallinn: Okupatsioonide muuseum. 2000. Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016.