Viljandi piiramine

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 1211 toimunud lahingust; 1223. aastal toimunud Viljandi lahingu kohta vaata artiklit Viljandi lahing (1223), teiste sõjaliste operatsioonide kohta vaata täpsustuslehekülge Viljandi lahing

Viljandi piiramine
Osa Liivimaa ristisõjast ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 1211
Toimumiskoht Viljandi, Eesti
Tulemus Rahulepe: sakalased lubasid ristiusu vastu võtta ja andsid pantvange
Osalised
Riia piiskopkond
Mõõgavendade ordu
liivlased
latgalid
Viljandi sakalased
Väejuhid või liidrid
Eggelbert
Bertold
Arnold 
Russin
 ?

Viljandi piiramine ehk Viljandi lahing (kevadtalv 1211) oli Liivimaa ristisõja lahing, mille käigus Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate, latgalite ja liivlaste vägi üritas vallutada Sakala maakonna Viljandi linnust. Piirajad lahkusid lahingu kuuendal päeval, kui sakalaste vanemad lubasid kristlastega rahu teha ja tulevikus end ristida lasta, andes selle kinnituseks pantvange. Piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.

Eellugu ja sõjakäigu ettevalmistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sakalased osalesid Liivimaa ristisõja sündmustes alates 1208. aastast, kui nad ugalaste liitlastena piirasid Beverini linnuse latgaleid, kes koos Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopiga olid ugalaste vastu sõda alustanud. Sama aasta detsembris vastasid Tālava latgalid rüüsteretkega Sakalasse. 1211. aasta märtsis otsustasid riialased minna piirama Sakalas asuvat Viljandi linnust ja kogusid selleks kokku väe ristisõdaijatest, ordurüütlitest ning liivlastest ja latgalitest, viimaseid mittetulemise juhul karistusega ähvardades. Sõjakäigu juhtideks olid piiskop Alberti õemees Eggelbert, Võnnu ordumeister Bertold ja ordurüütel Arnold, latgalite ja liivlaste pealikest on kroonikas nimeliselt mainitud Russinit.

Piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast väe linnuse alla jõudmist saadeti latgalid ja liivlased ümbruskonda rüüstama ja toiduained varuma. Sakslased pidasid samal ajal piiratavatega kerge lahingu linnuse värava juures, mille käigus viljandlastel õnnestus neilt röövida kaitserelvastust. Latgalite-liivlaste rüüstamise käigus kättesaadud inimestest osa tapeti, osa võeti vangi. Viies vangid linnuse ette, tegid piirajad ettepaneku nad vabastada ja rahu sõlmida, kui seesolijad ristiusu vastu võtavad. Viljandlased ettepanekut vastu ei võtnud ja latgalid eesotsas Russiniga tapsid vangid ja heitsid nende kehad linnusekraavi.

Piirajad ehitasid piiramistorni, vallikraav täideti puudega ja torn lükati nende peale. Sealt visati odasid ja lasti ambudega kaitsjate pihta. Sakalased püüdsid omalt poolt linnusekraavi puuvirna põlema süüdata. Ilmselt esmakordselt kasutati Eestimaal kiviheitemasinat, millega loobiti päeval ja öösel linnusesse kive, purustades ehitisi ning tappes inimesi ja veiseid. Lahingu käigus hukkus kiviga pihta saanud orduvend Arnold. Kõrgemaks ehitatud puuvirna abil jõudsid piirajad linnuse ülemise servani ja kiskusid sealsed plangud lahti, aga selle taga oli viljandlastel veel teine kaitsesein, mida lammutada ei suudetud. Kindlustusele rünnakut tagasi lööma kogunenud kaitsjad sundisid neid taanduma, loopides ülevalt kive ja puid. Enne lahkumist jõudsid ründajad linnuse seina põlema süüdata, kuid viljandlastel õnnestus põlevad plangud linnuse küljest lahti kiskuda. Järgmiseks hommikuks suudeti kõik kahjustada saanud kindlustuse osad taastada.

Rahulepe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus, palju haavatuid ja langenuid, siis sõlmisid linnusest väljakutsutud sakalaste vanemad piirajatega rahu, nõustudes vastu võtma ristiusu. Linnusesse sisse lubati üksnes preestreid, kes olevat piserdanud pühitsetud veega linnust, maju, mehi ja naisi ning õpetanud usutõdesid. Ristimist siiski ei toimunud, see lükati edasi "väga suure verevalamise tõttu". Saanud vanemate ja ülikute poegi pantvangideks, piirajad lahkusid.

Rahu ei püsinud aga kaua, juba samal aastal konflikt ja vastastikused sõjakäigud jätkusid.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.