Viljandi lahing (1223)

Allikas: Vikipeedia
Viljandi lahing (1223)
Osa Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest
Toimumisaeg 29. jaanuar 1223
Toimumiskoht Viljandi, Eesti
Tulemus Eestlaste võit.
Osalised
Eestlased Sakslased

Viljandi lahing toimus 1223. aastal ning oli osa muistsest vabadusvõitlusest.


Saaremaalt alguse saanud ülestõusust innustunud viljandlased tungisid pühapäeval, 29. jaanuaril aastal 1223, jumalateenistuse ajal Viljandi linnuses sakslastele kallale. Tapeti orduvendi, sulaseid, kaupmehi ja isegi foogt Mauritius. Ülejäänud sakslased pandi jalapakkudesse ja ahelatesse. Osa mehi läks edasi Leole linnusesse, kus kästi samuti talitada. Järgnevalt võtsid needsamad sakalased kinni Järvamaa foogti Hebbe, kes toodi Viljandisse. Veel elusa Hebbe süda kisti rinnust välja, küpsetati tulel ja söödi üheskoos rituaalselt ära, "et saada tugevaks kristlaste vastu".

Viljandi vanemad saatsid võiduteate Otepääle ja Tartu, kutsudes kõiki eestlasi talitama nende eeskujul. Tartlastele saadeti tunnusmärgiks sakslaste verest korpas mõõku, saagiks saadud hobuseid ja rõivaid. Peagi olid Otepää ja Tartu vabad. Tapetud vaenlaste surnukehad nagu Sakalaski veeti mööda välju laiali saagiks koertele ja lindudele.

Pärast linnuse vallutamist olid sakalased sunnitud abi küsima venelastelt Novgorodist, kust saabus ka Viljandisse väikesearvuline vene kaitsesalk. 1223. aasta kevadel toimus esimene lahing Mõõgavendade ordu ja kaitsjate vahel linnuse ees, mis lõppes kaitsjatele edukalt. 1223. aasta augustis ilmus aga linnuse lähistele tolle aja andekamaid ja kogenumaid väejuhte kogu Liivimaal – Lippe Bernhard, kelle käsutada oli suur 8000-meheline sõjavägi.

Kahenädalane piiramine lõppes sakalastele õnnetult – nälja, janu ja linnuses puhkenud epideemia tõttu oldi sunnitud alistuma. Eestlastele kingiti küll pärast linnuse põhjalikku rüüstamist elu, kuid vene abisalk poodi üles.