Viktor Jerofejev
Viktor Jerofejev (vene keeles Виктор Владимирович Ерофеев; sündinud 19. septembril 1947) on vene romaanikirjanik, kirjanduskriitik ja kolumnist.
Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]
Sündis Moskvas Nõukogude diplomaadi Vladimir Jerofejevi pojana. Osa lapsepõlvest veetis Viktor koos vanematega Pariisis. Jerofejev lõpetas 1970. aastal Moskva Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna ja 1973. aastal aspirantuuri Maailmakirjanduse Instituudis. 1975. aastal kaitses ta väitekirja "Fjodor Dostojevski ja prantsuse eksistentsialism".
Jerofejev sai tuntuks 1970. aastate alguses tänu ajakirjas Voprossõ Literaturõ avaldatud esseele markii de Sade'ist pealkirjaga "Markii de Sade, sadism ja XX sajand" [1]. 1979. aastal organiseeris ta samizdatis tsensuurivaba almanahhi "Metropol". Jerofejev heideti sellepärast Kirjanike Liidust välja ja tema teoseid ei avaldatud Nõukogude Liidus kuni 1988. aastani, mil tuli võimule Mihhail Gorbatšov.
Aastal 2022 lahkus ta Venemaalt Saksamaale.
Viktor Jerofejev on peategelane 2012. aasta Soome dokumentaalfilmis "Venäjän vapain mies" / "Russian Libertine", režissöör Ari Matikainen. [2]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
- Жизнь с идиотом; lühijuttude kogumik; 1980, kordustrükk 1991
- Русская красавица; romaan; 1990, kordustrükid 1992, 1998 ja 2005
- В лабиринте проклятых вопросов; esseekogumik; 1996
- Страшный суд; 1996
- Пять рек жизни; romaan, 1998
- Мужчины; 1999
- Энциклопедия русской души; 1999
- Бог X. Рассказы о любви; 2001
- Хороший Сталин; romaan, 2004, eesti keeles "Hea Stalin", tõlkija Ilona Martson, (sarjas Punane raamat), kirjastus Tänapäev, 2005
- Избранные; 2006
- Русский апокалипсис; 2008
- Свет дьявола; 2008
- Акимуды; 2012
1990. aastal ilmunud Jerofejevi romaan "Vene kaunitar" ("Русская красавица") on tänaseks tõlgitud rohkem kui 20 keelde.[3]
1998. aastal kirjutatud "Vene hinge entsüklopeedia" ("Энциклопедия русской души") kohta on Venemaa prokuratuuri esitatud kaebusi seoses roppuste ja russofoobiaga.[4]
Viktor Jerofejevi libretol põhineb Alfred Schnittke kahevaatuseline ooper "Elu idioodiga" (1992).
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
2013. aastal sai Viktor Jerofejev Prantsusmaa valitsuselt Auleegioni ordeni.[5]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Vladimir Jerofejev (1920–2011) oli nõukogude diplomaat, ema Galina Jerofejeva (1920–2012) oli tõlk, vend Andrei Jerofejev (sündinud 1956) on kunstiajaloolane ja näituste kuraator.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Viktor Jerofejev |