Viktor Hion

Viktor Hion VR II/3 (25. aprill 1902 Järvakandi – 24. juuli 1969 Tartu) oli eesti arst ja Eesti NSV riigitegelane.

Võttis osa Vabadussõjast Laiarööpmelise Soomusrongi nr. 2 koosseisus. Soomusrongil kandis ta nime Viktor Joon ja selle nime all on teda 1920 autasustatud ka Vabadusristi II liigi 3. järguga. Sõjakaaslaste mäletamise järgi oli ta vahva ja kartmatu sõdur.

Ta lõpetas aastal 1920 Tallinna Linna Poeglaste Humanitaargümnaasiumi ja aastal 1925 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Alates 1927. aastast (Alfred Fleischi ajal) oli Hion Tartu Ülikooli füsioloogia instituudi assistent.

1934. aastal oli Hion üks Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio asutamise initsiaatoreid ja juhte.

1939 valiti Tartu linnavolinikuks.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tervishoiu rahvakomissar alates 25. augustist 1940 ja alates 25. märts 1946 Eesti NSV Ministrite Nõukogu tervishoiu minister kuni 1950. 9. oktoobril 1945 andis ta ministrina välja käskkirja, mida võib pidada Eestis esimeseks onkoloogia arengukavaks. Käskkiri põhines Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu käskkirjal elanikkonna onkoloogilise abi parandamise abinõude kohta.

Hion oli ENSV Ülemnõukogu I ja II koosseisu saadik.

Tartu Ülikooli Tervishoiu instituudi direktor 1950–1951 ja 1950–1952 Tartu Ülikooli hügieenikakateedri juhataja. 1955–1965 Tallinna Epidemoloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni TUI hügieenisektori juhataja. Tema uurimisobjektiks oli alkoholi toime sisenõristusnäärmete ja närvisüsteemi mikrostruktuuridesse. Ta on käsitlenud ka sotsiaal- ja koolihügieeni.

Avaldatud artikleid

• Parandamatute haigete surmamisest ja steriliseerimisest. Tervis 1934;(6):87–90.
• Fašistliku terrori mõju rahva tervishoiusse Eesti NSVs. Saksa fašistlik okupatsioon Eestis. Tallinn. ”Poliitiline Kirjastus“; 1947:449–63.

Isiklikku

Ajakirjanik Ene Hion on tema tütar. Matemaatik Jaak Hion on tema poeg.