Versailles' rahu

Allikas: Vikipeedia
Versailles' lossi osa, kus kirjutati alla rahuleping

Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis.

Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atentaadist.

Suurbritannia peaminister David Lloyd George, Itaalia peaminister Vittorio Orlando, Prantsusmaa peaminister Georges Clemenceau, Ameerika Ühendriikide president Woodrow Wilson

Pariisi rahukonverents[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 191921. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.

Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.

Versailles' rahulepingu tingimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon.
Saksamaa piirialad jagunesid järgmiselt:
Saksamaa pidi tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust.
Saksamaa territoriaalsed kaotused, millega Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel:
Suurbritannia sai Tanganjika, koos Prantsusmaaga jagati veel Togot ja Kameruni.
Belgia sai Ruanda-Urundi,
Portugal sai Quionga kolmnurga Kagu-Aafrikas,
Lõuna-Aafrika liit sai Edela-Aafrika,
Austraalia sai Uus-Guinea,
Uus-Meremaa Samoa saared,
Jaapan sai Saksamaale kuulunud Vaikse ookeani põhjapoolkera saared ja Saksamaa õigused Hiina Mandžuurias.
Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100 000 meest, vabatahtlikke kuni 15 000 meest.
  • Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse (223 miljardit kuldmarka).

Rahulepingu jõustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rahulepingule kirjutasid alla 26. riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.
  • USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitseerinud 28. juuni 1919 allakirjutatud Versailles'i rahulepingut.

Rahulepingu rikkumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • USA sõlmis 25. augustil 1921. Saksamaaga separaatrahulepingu, hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka Saksamaa liitlastega I maailmasõjas.
  • 1924. aastal koostatud Dawesi plaani alusel määrati reparatsioonide summaks 21 miljardit kuldmarka (2 miljardit aastas). Koostatud plaan võimaldas Saksamaal saada majanduse arendamiseks 800 miljonit kuldmarka laenu, 1929. aastal täiendati maksmise korda Youngi plaaniga. Saksamaa venitas reparatsiooni maksetega, kuni 1931. aastal loobus üldse nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.
  • Saksamaa alustas relvajõudude taastamist juba mõne aasta pärast peale rahulepingu sõlmimist.
  • 1935. kehtestas üldise sõjaväekohustuse.
  • 1936. aastal viis väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.
  • 1. septembril 1939. ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks ning alustas II maailmasõja.

Teised rahulepingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]