Verikireslane

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib perekonnast; alamperekonna kohta vaata artiklit Zygaena (alamperekond)

Verikireslane
Aasa-verikireslane
Aasa-verikireslane
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Liblikalised Lepidoptera
Sugukond: Kireslased Zygaenidae
Perekond: Verikireslane Zygaena

Verikireslane (Zygaena) on liblikaliste perekond kireslaste sugukonnast.

Taksonoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonna autor on Johan Christian Fabricius (1775).

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekond kuulub alamsugukonda Zygaeninae.

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verikireslane on alamsugukonna Zygaeninae ainus palearktilise levikuga perekond.

Eestis on kõikjal levinud väike-verikireslane ja aasa-verikireslane. Sarika-verikireslane on levinud ainult Saaremaal, ka teised liigid on levinud paiguti.[1]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis elavad niitudel.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Verikireslased meenutavad kujult veidi mesilast või herilast.

Keha ja eestiivad on metallsinised. Eestiibadel on punased laigud või vöödid. Tagatiivad on veripunased, välisservas on kitsas mustjassinine triip.[1]

Verikireslased on silmatorkavat värvi. Must, sinine, punane ja roheline on hoiatusvärvused (verikireslased on väga mürgised).

Kui neid puudutada, eritavad nad kollast vedelikku.

Tundlad on pikad, tipu lähedal jämedamad, tipus teravamad.[1] Nad on musta värvi.

Tiibade siruulatus on 28–58 mm.[1]

Röövikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Röövikud on värtnakujulised.[1]

Nad on rohekad või kollakad; piki keha kulgevad heledamad pikitriibud. Triipudel või nende vahel paiknevad ridadena suuremad või väiksemad mustad punktid.[1]

Pikkus on 22 mm.[1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valmikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lendavad aeglaselt.[1]

Eestis lendavad juulis ja augustis.[1]

Kõik liigid on päevase eluviisiga.

Kuumal ajal istuvad näiteks jumikate õitel ja kõrreliste vartel. Et neil on hoiatusvärvus, siis nad ei ole ettevaatlikud. Nad ei põgene inimese eest.[1] Nad lasevad end isegi kergesti kätte võtta.

Röövikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nad toituvad põhiliselt liblikõielistel (näiteks hiirehernes, seahernes, nõiahammas).[1]

Röövikud talvituvad, kevadel nukkuvad. Nad valmistavad valkja või kollase, pärgamenditaolise nukuhälli ning kinnitavad selle kõrgemate rohukõrtele. Nukud keerutavad end aeg-ajalt, tekitades kuuldavat heli. Selle toimingu otstarve pole teada.[1]

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nad on mürgised ja neil on hoiatusvärvus, mistõttu linnud ei ole nende vaenlased.[1]

Alamperekonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Perekonnas on 96 liiki.

Eesti liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Naumann C.M., Tarmann G.M. & Tremewan W.G... The Western Palaearctic Zygaenidae (Lepidoptera), Apollo Books: Stenstrup 1999, 304 lk.
  • M. Martin. Verikireslased. – Eesti elusloodus, Varrak 2001, lk 336.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]