Vene lühikarvaline kass

Allikas: Vikipeedia
Russian Blue 001.gif
Russian Blue kitten.jpg

Vene lühikarvaline on üks vanematest lühikarvalistest kassitõugudest, keda on näitustel esitletud juba üle sajandi. Eelkõige on see tõug kuulus iseloomuliku topeltkarva poolest. Vaikse loomu ja hea käitumise tõttu on vene lühikarvaline ideaalne lemmikloom korteris pidamiseks. Intelligentse ja lojaalsena oli ta armastatud kaaslane nii Inglise kuninganna Victoria kui ka Vene tsaari Nikolai I õukonnas. Antud tõu kassid on enamasti sinist, musta või valget värvi.

Tõu ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatavalt on vene lühikarvalise tõu sinist värvi kass pärit Venemaa põhjaosast. Siniste kassidega kauplesid Londoni dokkides briti meremehed, kes, tajudes siniste kasside väärtust, tõid neid kaubitsemiseks Arhangelski sadamast. Vihjeid siniste kasside olemasolust kuninglikes õukondades on juba 16. sajandist, kuid esimesed kassid, kelle kohta leidub kirjalikku ajaloolist materjali, saabusid Inglismaale 19. sajandi lõpus. Kohalik lühikarvaliste kasside kasvataja mrs Carew-Cox hankis endale mitmeid siniseid kasse otse meremeestelt ja pani niiviisi aluse vene siniste kasside aretusele Inglismaal.

Vene sinine kass oli esindatud ka esimesel kassinäitusel 1871. aastal Londonis, tol ajal võistles loom “välismaiste siniste” kasside kategoorias. Oma näituseklassi sai vene sinine 1912. aastal, kui teda hakati eristama briti lühikarvalisest saledama kehaehituse tõttu. Teise maailmasõja ajal praktiliselt hävinud tõug taastati fenotüübilt sarnastest sinistest kassidest, ristates neid nii omavahel kui sinimaskiga siiami kassidega. Kuigi siiamite kasutamine aretuses on juba ammu keelatud, sünnib aeg-ajalt vene sinistel sinimaskiga poegi. Sinimaskiga pojad võivad sündida juhul, kui mõlemad vanemad kannavad endas retsessiivset nn siiami geeni. Sageli on sellised kassid elavama iseloomuga ning toovad oma perele lemmikloomana sama palju rõõmu kui “siniverelised” vene sinised. Kuni Teise maailmasõjani kasutati vene sinise kohta mitmeid nimetusi, nagu malta, arhangelski või hispaania sinine või lihtsamalt “vene lühikarvaline”. Tõunimetusena kinnitati “vene sinine” 1939. aastal. Pärast tuliseid diskussioone kasvatajaringkondades muudeti 1965. aastal senini kehtinud, kuid mõneti vääralt vene sinist kirjeldav ennesõjaaegne standard ja selle asemele tekkis uus tõukirjeldus, mis pärast paari muudatust 1994. ja 1998. aastal kehtib tänapäevani. Kuigi tõunimetus vihjab vene päritolule, algas suurem aretustöö 1960. aastatel Rootsis, Suurbritannias ja Ameerikas ning tänapäevaks on nendes kolmes piirkonnas välja kujunenud kolm üksteisest erinevat tüüpi vene siniseid. Inglismaal kujunes teistsugune tüüp välja karantiinireeglite tõttu ning Ameerika tüüpi vene sinine on algne ristand Skandinaaviast ja Inglismaalt imporditud vene sinistest, kuid nüüdseks omandanud talle ainuomase välimuse, mis erineb tunduvalt Euroopas kasvatatavatest vene sinistest. Eestis on esindatud skandinaavia-tüüpi vene sinised.

Tõustandard[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene sinine on keskmist kasvu, sale ja nõtke, kuid samal ajal muskulaarne kass ­pikkade jalgade, pika saba ja kehaga. Isased kaaluvad kuni 5,5 kg, emaste kaal jääb 3–4 kg piiridesse. Sinist karva kasse võib leida ka teiste tõugude seast, nagu briti lühikarvaline, euroopa lühikarvaline, orientaal, korat ja chartreux, kuid vene sinine on siiski erinev teistest sinistest kassidest. Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). Valget ei ole lubatud, samuti triipe, täppe ega laike. Kassipojad sünnivad vähemal või suuremal määral hele-tumehallitriibulistena, kuid kassi täisealiseks saades peab kasukas minema ühtlaseks halliks. Kasuka toon peab tõustandardi kohaselt olema keskmiselt hall. Vene sinise kassi silmad on rohelised, toon võib varieeruda parimal juhul smaragdrohelisest mereroheliseni, kuid kollane toon või kollase-rohelise üleminek silmades on taunitav. Silmad peaksid olema mandlikujulised ning asetsema üksteisest eemal. Peakuju on suhteliselt kandiline, pealagi lame, pea silmade kõrguselt lai. Profiil on sirge, lõug tugev, koon keskmise pikkusega. Vurrupadjad peavad olema domineerivad ning moodustama koos ülespoole hoidvate suunurkadega ilmeka naerunäo. Kõrvad on alt laiad, vähese karvaga ning valgust läbikumavad.

Iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Venelaste" iseloom tuleb kõige paremini esile oma pere seltsis. Nende jäägitut kiindumust oma pererahvasse või peremehesse on võõrastel raske mõista, kuna külaliste saabudes hoiavad vene sinised pigem ohutusse kaugusse ning sõbrunemine nendega käib nende endi seatud tingimustel. Tihti valib vene sinine “oma inimese”, kellest sammugi maha ei jääda, teistesse pereliikmetesse suhtub ta küll viisakalt, kuid teatava distantsiga. Vene sinine naudib rutiinset ja turvalist elukorraldust, seetõttu võivad nad võõras ümbruses, näiteks näitustel, häälekalt protesteerida ning luua seetõttu mulje, nagu oleks vene sinine tujukas ja agressiivne kass. Tegelikkuses on vene sinine malbe kaaslane ning tema pühendumist omanikule peab lihtsalt kogema, et seda uskuda. Võib-olla vene sinise eriline iseloom ja vajadus personaalse tähelepanu järele ei ole sellest tõust teinud kunagi moekassi, pigem on ta kass spetsiifilise maitsega inimesele. Vene sinine on nutikas ja kergesti õpetatav näiteks uksi avama ning mänguasju tagasi tooma. Probleemiks ei ole ka traksidega jalutamine, kui teda juba kassipojana nendega harjutada. Läbisaamine teiste kasside ja koertega on neil hea, kuid vene sinine ei ole kõige parem valik väga paljude kassidega majapidamisse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]