Veljo Ranniku
Veljo Ranniku (27. juuni 1934 Võsu, Lääne-Virumaa – 21. august 2012) oli eesti loodus- ja keskkonnakaitsja, muinsuskaitse- ja ühiskonnategelane.
Aastal 1963 asus ta tööle Tartu Metsamajandisse Eesti esimese pealesõjaaegse looduskaitseinspektorina. Juba 1966. aastal oli ta Eesti metsamajandusministeeriumis rajamas üle-eestilist looduskaitseinspektorite võrgustikku, oli tänapäevase looduskaitse üks alusepanijatest. Hiljem on Ranniku töötanud Tallinna Pedagoogikaülikoolis looduskaitse ja kultuuriloo lektorina.
Ranniku oli üks toonase NSVLiidu esimese RP Lahemaa rahvuspargi rajajaid ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi ning Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaid. Tema sõnastatud on ranna- ja kaldakaitse seaduse ning igamehe õiguse põhimõtted. Ranniku erilise huvi ja hoole objektiks olid Eesti mõisakompleksid ja -pargid ning põlispuud ja hiied ka väljaspool mõisasüdameid. Hilisemal perioodil oli tema meelisteemaks ka ürglooduse ja selle haruldaste liikide ja üksikobjektide kaitse korraldus väljaspool ametlikke kaitsealasid. [1]
Tunnustused [muuda]
- 1989 ENSV teeneline looduskaitsja
- 1998 Valgetähe teenetemärgi V klass
- 2000 Eerik Kumari preemia
- 2005 Aasta vabatahtlik
Viited [muuda]
- ↑ "Suri looduskaitsja Veljo Ranniku" ERR, 22. august 2012
Välislingid [muuda]
- "Ranniku, teejuht looduskaitses ja rännurajal" Eesti Loodus, 2008/1
