Veerenni tänav

Allikas: Vikipeedia
Kaart
Kaart

Veerenni tänav on tänav Tallinnas Kesklinna linnaosas Veerenni asumis.

Veerenni tänav algab Liivalaia tänavalt, ristub Ravi tänava, Tatari tänava, Herne tänava, Tiiu tänava, Tare tänavaga, Kauna tänava, Õilme tänava, Varre tänava, Tehnika tänava, Töökoja tänava, Veduri tänava, Viadukti tänava, Luite tänava, Veerenni põiguga, Siduri tänavaga ja lõpeb Järvevana teega ristumisel. Veerenni tänav on ligikaudu 1700 m pikkune.

Hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Veerenni tänav 4 hoone Tallinnas

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Veerenni tänav sai nime 1876. aastal. Tänava saksakeelne nimi oli Wasserleitungsstrasse ja venekeelne nimi Водопроводная улица. Veerenni tänav on saanud nime tänavat läbiva linna veevarustuskanali järgi.[2] Veerenni asum kujunes Veerenni tänava ümber, mis on nime saanud keskaegsest Ülemiste veski paistiigist alanud ja vanalinna veega varustanud veerennilt. Tallinna linna joogiveega ja ka linna kaitsekraavide veega varustamiseks vajaliku kanali ehitamiseks andis loa Taani kuningas Valdemar IV 29. septembril 1345. Vesi tuli kraavi Ülemiste järvest, Tiigiveski ja Härjapea jõest ning linnast lõunas ja idasasuvatest jõgedest ja allikatest kanalit pidi. Veekanali pikkus oli ligikaudu 4 km ning see kulges mööda praegust Veerenni tänavat ja Peeter Süda tänavat kuni Harju väravani. Harju värava juurest rajati aga 1,5 km pikkune kanaliosa Tallinna lahte. Tallinna linnamüüri ida poolt haaravale kanalile ehitati 14. sajandil Harju värava juurde Harju, Karja värava juurde Karja ja Viru värava juurde Viru veski[3].

Veerenni tänav 2a asus Tallinna 2. Algkool, Veerenni tänava koolimaja hävis 1944. aasta märtsipommitamisel.

Veerenni tänav 13 / Uus-Tatari tänav 25 asus tänaseks lammutatud invaliidide kasarmu hoone, kus Uus-Tatari 25 krundil avati 1918. aastal linna suguhaiguste maja[4] (Tallinna Linna III Haigla).

Veerenni tänav 15 asus 2006. aastal lammutatud[5][6] Holostoff'i (Cholostow'i) saun/Veerenni saun nr. 5.

1909. aastal rajati Veerenni asumisse evangeeliumi kristlaste Tallinna Evangeelse Koguduse Tallinna Veerenni kirik, mis oli pärast ümber- ja juurdeehitamist 1918. aastal[7] üks Mandri-Euroopa suuremaid puitkirikuid. 1929. aastal ostsid kiriku endale metodistid ning edaspidi tunti seda metodistikirikuna. See hoone hävis 1944. aasta märtsipommitamises. Algne aadress oli Veerenni tänav 4a, mis asus umbes tänapäevaste hoonete Vana-Veerenni tänav 4 ja 6 vahel.

1928. aastal asutati Veerenni 24, Haim Karshensteini eestvõttel vihmakuubede töökoda, mis kandis kuni 1940. aastani nime Gentleman. Veerenni 29 tegutses Tallinna Mehaaniline Kudumisvabrik. Veerenni 28 tegutses UÜ „Kudur".

Veerennis pikka aega tegutsenud ettevõte Baltika, kandis aastail 1946–1960 nime Tallinna Õmbluskombinaat ja läbi ajaloo nimetusi Moela, Tallinna Õmbluskombinaat, Õmblusvabrik Baltika ja õmblustootmiskoondis Baltika. 1960. aastal ühendati ettevõttega Tallinna Õmblusvabriku 1. tsehh ja Veerenni tänaval alustas tööd uus tootmishoone. Veerenni tänav 29 tegutses Eesti NSV Kergetööstusministeeriumi Vabrik Tekstiil. 1987. aastal hakati vabriku seadmeid uuendama, et ettevõttel oleks võimalik suurendada lääne turule müüdava kauba osakaalu. Praegu kuulub ettevõttele 5 rõivabrändi: Monton, Mosaic, Baltman, Bastion ja Ivo Nikkolo. Baltika Grupp tähistas 2013. aastal oma 85. tegevusaastat.[8]

Veerenni tänav 49 ja Paldiski mnt 42-a asus O. Varevi betoonitööstus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Veerenni sauna kohale kerkib kortermaja, www.ehitusuudised.ee, 9. juuni 2008
  2. Aleksander Kivi. Tallinna tänavad. Tallinn, 1972, lk. 134
  3. Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1967, lk 9
  4. Dagmar Lamp, Tallinna kuraasikad lõbunaised ronisid ahju otsa ja tahtsid suguhaiguste arsti kotti toppida, naine.postimees.ee, 23. juuli 2021
  5. Veerenni saun lakkas olemast, 15. veebruar 2006
  6. Veerenni saunas ööbivad kodutud, Eesti Päevaleht, 14.10.2002
  7. Robert Treufeldt. "Tallinna puidust pühakojad". Sirp, 16. juuli 2015
  8. Ajalugu. Baltika Group koduleht. Kasutatud 31.07.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]