Vassili Martinson
Vassili Martinson (13. september (vkj 1. september) 1874 Tahkuranna vald – 7. veebruar 1955 Pennsylvania osariik, USA) oli eesti õigeusu teoloog ja raamatukogundustegelane.
Ta oli aastatel 1910–1918 Peterburi Vaimuliku Seminari rektor. Aastatel 1923–1940 töötas ta Tartu Ülikooli apostlik-õigeusu teaduse õppetooli professorina.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Vaestemaja teenija Anton Martinsoni (1817–1893) ja Maria Jakobsoni (1836–1900) abielust sündinud Vassili alustas oma haridusteed Tahkuranna kihelkonnakoolis ja jätkas aastatel 1886–1890 õpinguid Riia Vaimulikus Koolis.
Vaimuliku hariduse omandas Vassili Martinson aastatel 1890–1896 Riia Vaimulikus Seminaris ja aastatel 1896–1900 Peterburi Vaimulikus Akadeemias. Akadeemia lõpetamiseks kirjutatud kandidaaditöö "Взаимоотношение благодати и свободы по учению отцов и учителей церкви первых 4-ых веков" tunnistati rahalise preemia vääriliseks.
Lisaks täiendas Martinson ennast aastatel 1898–1900 vabakuulajana Peterburi Arheoloogia Instituudis ja kuulas aastatel 1901–1902 loenguid Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna loodusteaduste osakonnas.
Teenistus Venemaal[muuda | muuda lähteteksti]
30. juunil 1900 määrati Vassili Martinson Peterburi Vaimuliku Seminari inspektori abiks ja ülendati 20. detsembril 1902 sama asutuse inspektoriks. 1. jaanuarist 1910 kuni 1. septembrini 1918 oli ta Peterburi Vaimuliku Seminari rektor.
Nii inspektori kui ka rektorina luges ta seminari vanematel, V ja VI kursusel Uue Testamendi loenguid. Sama ainet õpetas ta ka bolševike poolt seminari sulgemise järel asutatud Petrogradi hingekarjaste koolis septembrist 1918 septembrini 1919.
Vassili Martinsonil oli preestripühitsus ja hiljem kandis ta ülempreestri aunimetust, kuid tema teenistuskirjades ja ametlikus elulookirjelduses ei ole pühitsemise kuupäeva mainitud.
1. maist 1919 1. juunini 1922 töötas Martinson ametnikuna Venemaa Loode Raudteevalitsuses ja oli ühtlasi 1. septembrist 1920 12. juunini 1922 Petrogradi Arheoloogia Instituudi raamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonna juhataja.
12. juunil 1922 pöördus Vassili Martinson koos perekonnaga tagasi Eestisse.
Teenistus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
7. augustist 1922 kuni 15. jaanuarini 1923 töötas Vassili Martinson Riigiraamatukogu juhataja abina.
Seoses Tartu Ülikooli apostlik-õigeusu dogmaatika professori Karp Tiisiku surmaga juunis 1922 nimetas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod Martinsoni samal aastal ametlikuks kandidaadiks professori ametikohale. Tema ametisse valimine venis, sest Martinsonil puudus ilmalik akadeemiline kraad ja tema senised teadustööd olid Eestisse naasmisel jäänud maha Petrogradi.
1. jaanuarist 1923 asus ta ametisse Tartu Ülikooli apostlik-õigeusu dogmaatika professori kohusetäitjana, ülikooli põhikirja muutmisel nimetati see ametikoht 1. juunist 1924 erakorraliseks professoriks. 21. mail 1931 valis usuteaduskond Martinsoni korraliseks professoriks.
Jaanuaris 1925 liideti seni teaduskondliku kuuluvuseta tegutsenud õigeusu õppetool usuteaduskonnaga.
Alates 1929. aastast oli Vassili Martinson usuteaduskonna seminari juhataja. 1935. aastal valiti ta ka usuteaduskonna nõukogu liikmeks ja alates märtsist 1937 oli ta ühtlasi usuteaduskonna sekretär.
Suvel 1929 viibis ta ülikooli toetusel teaduslikus lähetuses Türgis, Kreekas, Jugoslaavias, Rumeenias, Tšehhoslovakkias ja Poolas.
Õppejõutöö kõrvalt osales ta aastatel 1925–1928 usuliste oskussõnade komisjonis ja revideeris aastatel 1930–1931 usuõpetust Eesti vene gümnaasiumides. Ta osales Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kirikukogude ja komisjonide töös ning oli karskusliikumise propageerija. Aastatel 1924–1926 kuulus professor Martinson ka EAÕK Sinodisse.
Sügisel 1939 pikendati vanusepiirini jõudnud professor Martinsoni ametiaega sobiva järglase puudumise tõttu veel viie aasta võrra. Kuid pärast kommunistide võimuletulekut 31. augustil 1940 usuteaduskond likvideeriti ja ta vabastati professori ametist.
25. novembrist 1940 kuni 28. veebruarini 1941 töötas Vassili Martinson Tartu Ülikooli Raamatukogus, kataloogides slaavikeelseid käsikirju. Kevadel ja suvel 1941 tõlkis ta ajutise töötajana rektori kantseleis ülikooli õppejõudude diplomeid vene keelde.
1. augustist 1941 arvati ta uuesti ülikooli õppejõudude koosseisu, kuid sama aasta 15. oktoobrist otsustas ülikooli nõukogu õigeusu õppetooli likvideerida. Kuna Eesti Omavalitsus ei leidnud esialgu võimalust talle pensionit maksta, töötas ta professorina veel kuni 1. juulini 1943, mil jäi pensionile.
Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]
1944. aastal põgenes Vassili Martinson koos perekonnaga Saksamaale, kust suundus 1952. aasta algul Ameerika Ühendriikidesse. Seal elas ta Pennsylvania osariigis South Canaanis paiknevas Püha Tihhoni õigeusu kloostris ning töötas kloostri juures tegutsenud vaimuliku seminari raamatukogu korraldajana.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Vassili Martinson abiellus 1903. aastal Vera Voskressenskajaga (sündinud 1880). Nende abielust sündis poeg, kellele pandi samuti nimeks Vassili (sündinud 1907).
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Ajalooarhiiv, f 2100, n 2, s 615. Professor Vassili Martinsoni isiklik toimik.