Varjuteater (romaan)
| Varjuteater | |
|---|---|
| Autor | Viivi Luik |
| Kaane kujundaja | Mari Kaljuste |
| Toimetaja | Joel Sang |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | eesti, itaalia |
| Žanr | autobiograafiline romaan |
| Kirjastaja | Eesti Keele Sihtasutus |
| Ilmumisaeg | 2010 |
| Väljaande tüüp | kõvas köites raamat |
| Lehekülgi | 307 lk |
| Mõõtmed ja kaal | 135 × 185 mm |
| ISBN | 9789985793268 |
| Eelnev raamat | "Kogutud luuletused 1962–1997" (2006) |
| Järgnev raamat | "Ma olen raamat" (2010) |
"Varjuteater" on Viivi Luige 2010. aastal Eestis ilmunud autobiograafiline romaan.
Luik keskendub romaanis eluperioodile Roomas (1998–2003), kuid peatub pikemalt ka Berliinis ja Helsingis veedetud ajal.
Romaan on tõlgitud soome (Varjoteatteri. Tammi 2011. Tõlkinud Anja Salokannel), ungari ("Arnyekszinhaz". Magyar Naplo 2017. Tõlkinud Bela Javorszky), läti (Enu teatris. Mansards 2017. Tõlkinud Ruta Karma) ja saksa (Schattenspiel. Wallstein 2018. Tõlkinud Cornelius Hasselblatt) keelde.
Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Viivi Luik ei määratle "Varjuteatrit" ei reisikirja ega mälestusteraamatuna, vaid nimetab seda selgelt romaaniks.[1] Kirjanduskriitik Kaarel Kressa on raamatut nimetanud mosaiiktekstiks, mille tükke eristavad värvide asemel eri ajajärgud ning tükkideks on mälupildid ja väikesed vaatlused.[2]
Rein Veidemann nimetas "Varjuteatrit" pärast ilmumist Mats Traadi "Õelate lambi" kõrval teiseks 2010. aasta eesti proosasündmuseks.[3]
2010. aastal ilmunud "Varjuteatril" on otsesed sidemed 1985. aastal ilmunud "Seitsmenda rahukevadega", eelkõige otseste viidete (Rooma jõudmine sai alguse 1949. aastal kodukandist), aga ka tinglikumate ühenduste näol (tagasivaade lapsepõlve 1950. aastatel).[4] Romaani on võrreldud ka Aare Pilve "Ramadaaniga" (2010), mis kujutab samuti sügavamat sissevaadet Itaaliasse. Joel Sangale toob "Varjuteater" meelde ka Curzio Malaparte "Kaputti" (1944) [5].
Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]
- Aasta parim reisikiri (2011)[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kaarel Kressa "Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale". Eesti Päevaleht, 4. detsember 2010 (kasutatud 22. august 2012)
- ↑ Kaarel Kressa "Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale. Arvustus: Palveränduri mosaiiktekst". Eesti Päevaleht, 4. detsember 2010 (kasutatud 22. august 2012)
- ↑ Rein Veidemann "Viivi Luik – ajatu teeline". Postimees, 27. november 2010 (kasutatud 22. august 2012)
- ↑ Joel Sang "Sõnale alluv maailm". Keel ja Kirjandus, 3/2011, lk 212–213 (kasutatud 22. august 2012)
- ↑ Joel Sang "Sõnale alluv maailm". Keel ja Kirjandus, 3/2011, lk 214 (vaadatud 22.08.2012)
- ↑ Maris Meiessaar "Viivi Luige "Varjuteater" valiti aasta parimaks reisiraamatuks". Eesti Päevaleht, 12. aprill 2011.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Arne Merilai "Viivi Luik. Varjuteater. Tallinn, Estonia.". The Free Library (inglise keeles)
- Rein Veidemann "Viivi Luik – ajatu teeline". Postimees, 27. november 2010
- Maarja Kangro "Hommage iseendale ". Looming, 4/2010
- Kaarel Kressa "Viivi Luik: kogu mu elu on kulunud iseendaks saamise peale". Eesti Päevaleht, 4. detsember 2010
- Doris Kareva "Muutlik varjuteater". Sirp, 7. jaanuar 2011
- Juhani Salokannel "Viivi Luik. Varjuteater". Tuglas-seura, Elo 1/2011 (soome keeles)
- Joel Sang "Sõnale alluv maailm". Keel ja Kirjandus, 3/2011, lk 212–215
- Johanna Ross "Miks häbeneda muinasjuttu?". Vikerkaar, 3/2011
- Maris Meiessaar "Viivi Luige "Varjuteater" valiti aasta parimaks reisiraamatuks". Eesti Päevaleht, 12. aprill 2011
- Tiit Pruuli "Luule ja proosa Viivi Luige reisikirjanduses". Sirp, 15. aprill 2011
- Toomas Kiho "Rohelised raamatud". Sirp, 13. mai 2011
- "Möödunud aasta parimaks eesti ilukirjandusteoseks valiti "Varjuteater"". Delfi, 26. jaanuar 2012