Varjuteater

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib nukuteatri liigist; kätega varjude tegemise kohta vaata artiklit Kätega varjumängud; Viivi Luige romaani kohta vaata Varjuteater (romaan)

Varjuteater ehk variteater on nukuteater, kus liigutatavad lavakujud projitseeruvad varjudena läbipaistvale ekraanile[1].

Varjuteatrit etendatakse nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Ferdinand du Puigaudeau. Varjude mäng.
Wayangi lavakuju.
Karagöz ja Hacivat
Wayangi etendus

Varjud[muuda | muuda lähteteksti]

Varjude tekitamiseks kasutatakse sageli kahemõõtmelisi, mõnikord värvilise fooliumiga kaetud nukke. Varje võivad linale projitseerida ka kolmemõõtmelised nukud või näitlejad. Nukkudel võivad olla ka värvid ja muud üksikasjad. Osav näitleja võib panna varjud näiteks kõndima, tantsima, võitlema ja naerma.

Kui valgusallikas projektsioonipinna taga on punktikujuline, on valguskujud ka sirmist kaugemal teravalt nähtavad. Siis nad paistavad suurendatutena või moondunud proportsioonidega. Hajusa valgusallika korral aga paistavad lavakujud teravatena ainult juhul, kui nad paiknevad projektsioonipinna lähedal. Mitme värvilise valgusallika abil saab moodustada värvilisi varjupilte. Kogu projektsioonipinda täitva "šablooni" abil on võimalik saada negatiivseid varje, mis teevad varjukuju valgeks.

Nuku sees võib olla mehaanika, mille tõttu liigutusi mõjuvad ehtsamatena.

Publik[muuda | muuda lähteteksti]

Läbipaistva projektsioonipinna korral istub publik enamasti valgusallikast ära pööratud poolel.

Eriti Indoneesia varjuteatris (Wayang) saavad vaatajad jälgida ka varjunäitlejate tööd teisel pool sirmi.

Heli[muuda | muuda lähteteksti]

Varjuteatris võidakse heli ja pilti tekitada eraldi. Kõneleja võib jutustada lugu, samal ajal kui varjunäitleja tekitab varje.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varjuteater on saanud alguse mängust, milles käed või muud esemed paigutatakse valgusallika ja seina või ekraani vahele, nii et käte asend ja liikumine tekitab varje, mis kujutavad figuure. See on populaarne laste mäng, kuid varem võidi seda kasutata maagias. Oletatakse, et varjuteatri avastas juba koopainimene lõkke ääres.

Hiina varjuteatril (皮影戲, Píyǐngxì), Wayangi teatril Indoneesias ja Malaisias ning Nang Yail ehk Nang Talungil Tais on sajanditepikkune traditsioon. Pikk traditsioon on olnud ka Kambodžas ja mujal Kagu-Aasias. On oletatud, et varjuteater on laenatud Indiast. Ka Indias ja Nepalis peetakse varjuteatrit vanaks kunstiks.

Hiinas ei ulatu varjuteatri traditsioon 7. sajandist kaugemale. Varjuteatreid oli Tangi dünastia ajal ja need hakkasid laiemalt levima Songi dünastia ajal. Mitmes keeles nimetatakse varjuteatrit "Hiina varjudeks".

Keskajal jõudis varjuteater Väike-Aasiasse, kus ramadaani ajal etendatakse tänapäevani Karagözi teatrit. Osmanite riigi ajal jõudis see Kreekasse (Karagkiózis).

Euroopasse jõudis varjuteater tõenäoliselt siiski kaugemalt Aasiast. Seal asendas see harrastusteatrina eriti maal alamkihi jaoks klassikalise teatri. 18. ja 19. sajandil oli varjuteater Euroopas väga populaarne, eriti Prantsusmaal ombres chinoises.

Varjuteatrit on etendatud vähemalt 20 maal.

Hiina[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Hiina varjuteater

India[muuda | muuda lähteteksti]

Hanuman ja Rāvana. Tholu Bommalata, Andhra Pradeshi traditsioon.

Sunul Chakraborty väitel sai lugude jutustamine piltide abil Indias alguse Induse kultuurist. Mitmel Induse kultuuri pitsatil näidatakse India muinasjuttu stseenide jadana. Need arheoloogilised leiud tõendavad, Bengali rahvalik maalikunst pat eksisteeris enne aarjalaste saabumist. Selle vorme nimetatakse praegu Killekyata, Killikets (need kaks käivad ka varjuteatri kohta), citrakathi, c[h]itrakar, patua, patidar, pat, par, parajne. Nende vanad nimed olid yamapattaka, mankha, maskari, and saubhika. Vanades tekstides mainitud sõna saubhika tähenduse asjus on lahkarvamusi, kuigi enamiku uurijate arvates tähendab see 'piltide näitaja' või 'varjuteatri näitleja'.[2]

Varjuteater on jäänud Indias populaarseks kuni viimase ajani[3], sealhulgas Tholu Bommalata Andhra Pradeshis, Togalu Gombeyaata nahknukkude varjuteater Karnatakas[4], Ravana Chhaya Odishas ja Tholpavakoothu Keralas.

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse misjonärid tõid varjuteatri kaasa Hiina varjuteatri traditsioonist. Esimesed etendused 1767 Pariisis (François Dominique Séraphin) ja Marseilles palju elevust. Aastal 1781 etendati varjuteatrit Versailles's. Aja jooksul kujunes varjuteatril, mida algul nimetati ombres chinoises, kohalik vorm (ombres françaises).

Prantsuse varjuteatri nukud. Museo del Precinema, Padova.

19. sajandil oli varjuteater Pariisis populaarne meelelahutus, eriti Montmartre'i ööklubide rajoonis.

Kabarees Le Chat noir ('must kass') lavastas kunstnik Henri Rivière 1880ndatel hulga populaarseid varjuteatri lavastusi, kasutades kuni 20 abilist ja suurt paukgaasiga valgustatud lava. Varjuteater mõjutas ka fantasmagooriat.[5]

Tänapäeval on Prantsusmaal mitu varjuteatritruppi: Le Théâtre des Ombres[6], Le Théâtre du Petit Miroir, Le Théâtre Les Chaises ja La Loupiote.

Itaalia muuseumis Museo del Precinema Padovas on kogu, milles on 70 Prantsuse varjuteatrinukku, mis sarnanevad kabarees Le Chat noir kasutatud nukkudega koos algupärase teatri ja maalitud taustaga ning kahe laterna magica'ga. Lavastustest on teada "La Marche à l'Étoile", "La Sphinx", "L'Âge d'or" ja "Le Carneval de Venise". Arvatakse, et need nukud loodi turneeks Prantsusmaal ja välismaal 19. sajandi lõpus. Kogu on annetanud Fondazione Centro Studi della Barbariga.

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Alates varjuteatri õitseajast romantismi ajal töötati eriti Prantsusmaal (Chat noir) ja hiljem Saksamaal (Schwabinger Schattenspiele) üha liikumisvõimelisemad varjukujusid. Peidetud mehhanismidega saab näitleja varjukujusid mängurööpale fikseerida. Nii on võimalik teha peale traditsioonilise käte liigutamise muidki animatsioone. Seda suunda arendasid Saksamaal 20. sajandi alguses eriti E. M. Engert ja M. Cordes, kes varjukujude osi ja niite ühendades tekitasid hämmastavalt elavaid stseene.

20. sajandi keskpaigas pani masinaehitusinsener Otto Kraemer oma paljude lavastuste ja publikatsioonidega paika uued mõõdupuud.

Iga kahe aasta tagant toimub Hannoveris klassikalise varjuteatri festival.

Moodne varjuteater[muuda | muuda lähteteksti]

Moodne varjuteater tekkis 1980. aasta paiku ning on levinud peamiselt Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias ja Jaapanis. Sellele panid aluse Fabrizio Montecchi (Teatro Gioco Vita Itaalias), Luc Amoros (Compagnie Amoros et Augustin Prantsusmaal) ja šveitsi füüsik Rudolf Stössel (suri 1998).

Moodsa varjuteatri erijooned[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilisele Aasia varjuteatrile on omased paigal olev valgus, lamedad, nelinurksel varjusirmil veetavad varjukujud ning lina taga seisev näitleja, tänapäevases varjuteatris aga võivad liikuda nii valgus kui ka varjukujud.

See uus teatrivorm sai võimalikuks tänu halogeenvalgusele, mille väike punktikujuline kiirgusallikas võimaldab varju selget kontuuri ka juhul, kui varju heitev figuuri liigutatakse sirmist eemal.

Dramaturgiliste võimaluste avardumine[muuda | muuda lähteteksti]

Halogeenvalgus võimaldas kujutise mitmekesistamist. Objekti eemaldamisega sirmist saab varju ka moonutada ja venitada ning see ei ole enam lihtsalt figuuri kujutis. Figuuride liigutamisega ruumis, nii et kontuuri teravus säilib, saab kasutada ka kolmemõõtmelisi figuure ja lavapilte ning tekitada näiliselt kolmemõõtmelisi varjupilte. Ei mängita mitte ainult lina taga, vaid ka lava ees. Kujutise teravuse tõttu on võimalik kasutada uusi materjale, näiteks profiilklaase ning värvi- ja polarisatsioonifooliume. Žanri dramaturgilised võimalused avarduvad tänu hämardite ja iirisdiafragmade kasutamisele.

Varjuteatrikeskus, festival ja kursused[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal toimus Rainer Reuschi algatusel Schwäbisch Gmündis esimene varjuteatrifestival. Aastal 1989 asutati koostöös UNIMA-ga Rahvusvaheline Varjuteatrikeskus. Asutati arhiiv infoga oluliste varjuteatrite kohta, on uuritud seni vähe tuntud kaasaegset varjuteatrit, tulemused avaldati neljas raamatus ja tehti film "SchattenWelten". Alates 2008. aastast on pakutud moodsa varjuteatri kursusi.

Varjuteatrid ja varjuteatriinstitutsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Itaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, 2009. [1]
  2. Observations on the historical development of puppetr, sagecraft.com
  3. Shadow Puppets, Indian puppetry.
  4. |Puppet Forms of India, Centre for Cultural Resources and Training (CCRT), Ministry of Culture, Government of India
  5. Phillip Dennis Cate, Mary Shaw. The Spirit of Montmartre: Cabarets, Humour and the Avant-Garde, 1875-1905, (1996). Henri Riviere: Le Chat noir and 'Shadow Theatre', Australian Centre for the Moving Image.
  6. Le Théâtre des Ombres

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]