Varbuss

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ümarussi liigist; sugukonna kohta vaata Varbuslased. Siia suunab ka C. elegans; teiste liikide kohta vaata C. elegans (täpsustus).

Varbuss
Adult Caenorhabditis elegans.jpg
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Ümarussid Nematoda
Klass: Fasmiidsed Secernentea
Selts: Varbussid Rhabditida
Sugukond: Varbuslased Rhabditidae
Perekond: Caenorhabditis
Liik: Varbuss
Ladinakeelne nimetus
Caenorhabditis elegans
Maupas, 1900

Varbuss (ka sireuss; Caenorhabditis elegans; lühend C. elegans) on mullas elav nematood ehk ümaruss, mille pikkus on umbes 1 mm ja läbimõõt 65 µm.

Tema lihtne ehitus, läbipaistvus, lühike elutsükkel, väike genoom ja paljud teised omadused on muutnud varbussi üheks enim kasutust leidvaks molekulaar- ja arengubioloogia katseorganismiks. Samuti oli varbuss esimene hulkrakne organism, kelle genoom sekveneeriti.

Bioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liikuv varbuss.

Umbes 99,95% varbussi looduslikust (metsiktüüpi) populatsioonist on hermafrodiidid (XX kromosoomidega), isaseid leidub üliharva.

Täiskasvanud hermafrodiitsel varbussil on 959 somaatilist rakku, täiskasvanud isasel isendil aga 1031. Seejuures on esindatud enamik loomadel esinevatest peamistest koetüüpidest. 959 raku seas on 302 neuronit, 111 lihasrakku, 34 soolestiku rakku ja 213 epidermise rakku.

Varbussi anatoomia. Pikiläbilõige hermafrodiitsest varbussist.

Genoom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varbussi genoom jaotub kuue tuumakromosoomi (autosoomid I, II, III, IV, V ja sugukromosoom X) ning mitokondriaalse genoomi vahel. See koosneb 100,27 miljonist aluspaarist (väljendatakse ka kujul 100 Mbp; inimese genoomi suurus on ligikaudu 3000 Mbp)[1]. On tähelepanuväärne, et varbuss oli esimene hulkrakne organism, mille genoom sekveneeriti. Järjestust esitleti 1998. aastal[2], kuid allesjäänud lünkade täitmisega jõuti lõpule alles 2002. aastaks.

Varbussil on 2012. aasta lõpu andmetel 20 532 valke kodeerivat geeni[1]. Tuvastatud RNA geenide hulk on viimastel aastatel oluliselt kasvanud (eriti tänu 2006. aastal avastatud uuele 21U-RNA geenide klassile[3]) ja arvatakse, et see sisaldab tuhandeid RNA geene. Alles 2005. aastal peeti nende arvuks 1300[4]. Mitokondriaalseid geene on 36 ja mitokondri genoom on 13 794 nukleotiidi pikk (13,8 kbp)[5].

Inimese genoomi kaardistamisel leiti, et selles on oluliselt vähem geene kui oli seni arvatud. Leid andis põhjust arvukateks võrdlusteks inimese genoomi ja paljude lihtsate organismide genoomide vahel, milledest üsna sageli tõsteti esile just antud millimeetripikkust nematoodi. Hiljem on leitud, et enam-vähem sama geenide arvu kõrval erineb suuresti aga alternatiivne splaissing, mis toimub ainult 10 protsendilt varbussi geenidelt, kuid inimeste puhul on see näitaja erakordselt kõrge – on leitud, et kuni 94 protsenti inimese geenidest toodab alternatiivne splaissingu abil mitut erinevat valguprodukti.[6]

Varbussil on viis paari autosoome ja üks paar sugukromosoome. Erinevalt hermafrodiitidest (XX) on isastel ainult üks sugukromosoom (X0).

Areng ja paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rakkude jagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varbussi rakkude täielik arenguliin

Kui koorudes sisaldav iga hermafrodiitne varbuss 558 somaatilist rakku, siis täiskasvanuna on neid juba 959 (millele lisandub määramatu arvu sugurakke). Seejuures sureb arengu käigus 131 rakku apoptoosi. Kuna kogu rakujagunemise protsess toimub alati ühetaoliselt ja, et ussike on läbipaistev, siis on osutunud võimalikuks kõigi nende rakkude arengu jälgimine ning protsessi täpne kirjeldamine. Sellega sai hakkama John E. Sulston 1980ndatel, kui ta pani kokku tervikliku sügoodi arenguliinide kirjelduse.

Viljastumise järgselt lõigustub sügoot asümmeetriliselt mitu korda, mille käigus tekivad kuus "rajajat" (founder) rakku. Üks neist (P4) säilitab totipotentsuse annab aluse sugurakkude liinile. Tähega "E" märgitud rakust saab jagunemise käigus soolestik ning "D"-nimelisest rakust kujunevad nematoodi keha seina lihased. Ülejäänud kolmest (AB, MS ja C) rakust arenevad valdavalt närvi- ja lihasrakud.

Esimesed neli jagunemist on ära toodud alloleval joonisel, totipotentsed rakud on märgitud punaselt.[7]

 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
P0
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
AB
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
P1
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
ABa
 
 
 
ABp
 
 
 
 
 
EMS
 
 
 
P2
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
ABal ABar
 
ABpl ABpr
 
MS E
 
C P3
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
ABala       ABalp ABara       ABarp
 
ABpla      ABplp ABpra      ABprp
 
MSa       MSp Ea       Ep
 
Ca       Cp D        P4
 
Varbussid

Arenguseisak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Munad muneb hermafrodiitne C. elegans. Peale koorumist läbivad nad neli larvi ehk vastse staadiumit (L1–L4). Kui populatsioon on liiga tihe või pole piisavalt toitu, võib varbuss larvi kolmandas staadiumis (L3) moodustada dauer vastse, mis on resistentne stressifaktoritele ning ei toitu ega vanane. Tegemist on arenguseisakuga, mis tekib vastusena sobimatutes keskkonnaoludes eralduma hakkavale feromoonile.

Dauer vastne võib elada mitu kuud (s.t. ületada kordades varbussi tavalise eluea) ja tingimuste paranedes arenguseisakust väljuda, kestuda ning areneda neljanda arenguastme vastseks (L4), mille käigus algab seemnerakkude tootmine.

Säärane võime muuta ebasobivates keskkonnaoludes enda eluea pikkust, pakub laialdast huvi teadlastele ja tänu geneetilistele uuringutele on sellest ka üsna palju teada.

Esimene eluea pikkust kontrolliv geen, mis varbussilt leiti, oli age-1proteiinkinaas, mis omab olulist rolli insuliini ülekanderajas. Sama mehhanismiga on seotud ka daf-2 (dauer formation) geen, mis on insuliini retseptori homoloog. Seda, et mõlemad geenid toimivad ühe süsteemi alusel, tõestab aga see, et mutandid, kellel oli kadunud nii age-1 kui daf-1 geeni funktsioonid, elavad sama kaua kui mutandid, kellel on kadunud nendest geenidest ainult ühe funktsioon.[8]

Geenide age-1 ja daf-2 normaalseks funktsiooniks on nematoodi eluea kestuse vähendamine tingimustes, kus toitu on piisaval kogusel. Mutantidel, kellel ei toimi age-1 geen, on eluiga keskeltläbi 60 % pikem kui selle geenivariandi normaalse esinemisega isenditel. Varbussidel, kellel esinevad muudatused daf-2 geenis, suunduvad aga alati L3 staadiumis puhkeolekusse ja seda ka piisava toidukoguse juuresolekul. Kui aga sellised mutandid jõuavad L4 arengustaadiumisse, arenevad nad enamasti normaalse välimusega ja kaks korda pikema elueaga täiskasvanud isenditeks, millest võib eeldada, et daf-2 ei ole seotud mitte arenguseisakusse minekut põhjustavate morfoloogiliste muudatustega vaid just eluea pikkusega.[8]

Muudatusi elueas, mida need kaks geeni põhjustada võivad, saab ära hoida mutatsiooniga geenis daf-16, mille normaalne talitus peaks tagama eluea pikenemise olukorras, kus toitu ei ole piisavalt.[8]

Seemne- ja munarakkude tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hermafrodiitne varbuss toodab nii seemne- kui munarakke. Esimestest diferentseeruvatest idurakkudest, mis arenevad ussi vastseeas (L1–L4), moodustuvad spermid, mis säiluvad emakas. Kui aga vastne muutub peale neljandat kestumist täiskasvanuks, lõppeb seenerakkude teke ja hakkavad moodustuma munarakud ehk ootsüüdid, mis hiljem seemnerakkude poolt viljastatakse.

Seemnerakke säilitatakse algselt samas kohas, kus hakkavad hiljem paiknema ootsüüdid. Ootsüütide tekkel suruvad nad aga spermid seemnehoidlatesse. Seal hakkab toimuma ka munarakkude viljastumine.

On leitud kaks mehhanismi, mis kontrollivad vastse neljanda kestumise ajal toimuvat üleminekut spermatogeneesilt ovogeneesile. Neist esimesel juhul toimub üleminek erinevate mRNA-de valikulise represseerimise abil, mille puhul saavutatakse seemnerakkude tootmine tra-2 mRNA allasurumisega. Kui seda ei toimuks siis seemnerakke ei saaks moodustuda ja varbuss oleks täielikul emane. Munarakkude tootmise alustamiseks on aga tarvis represseerida fem-3 mRNA translatsioon ja takistada seeläbi isase keharakkude ja seemerakkude tootmise eest vastutava valgu FEM-3 sünteesi.[8]

Lisaks eelnevalt kirjeldatud moodusele toimub varbussides translatsiooni mahasurumine ka antisense RNA abil. Sellisel juhul on kasutusel üheahelalised RNA ahelad, mis on võivad seonduda mRNA-ga viisil, mil moodustub täpselt paardunud kaksikheeliks ja seeläbi saab viimaselt toimuv valgusüntees blokeeritud.

C. elegans’i vastsele on tarvis valku LIN-14, mida ei ole vaja aga täiskasvanud isenditel. Selle valgu translatsiooni represseerimine toimub geeni lin-4 kaudu, mis aga ei kodeeri valku, vaid kahte erinevat lühikest RNA molekuli, mis võivad lin-14 mRNA-ga seondudes takistada tolle abil toimuvat valgusünteesi. See avastus leidis esmakordselt mainimist 1993. aastal ning viis hiljem mikro RNA (miRNA) avastamisele. [9]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hermafrodiit muneb oma 2–3 nädala pikkuse elu vältel iseviljastumisel peaaegu 300 muna. Kui toimub aga paaritumine isase ussiga, võib hermafrodiit toota üle tuhande järglase.

Kasutamine teadustöös[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Varbusside kasutamine teadusuuringutes
CelegansGoldsteinLabUNC.jpg

Esimesena toodi varbuss laborisse USA nematoloogi Ellsworth Dougherty poolt 1950ndatel. Koos Sydney Brenneri uurimistööga muutus C. elegans aga 1974. aastal populaarseks molekulaar- ja arengubioloogia mudelobjektiks ning on seda tänase päevani.

Pärast sügoodi arenguliinide terviklikku kirjelduse koostamist 1980ndatel kasvas veelgi nematoodi kasutamine teaduslikus uurimistöös, kuna paranesid võimalused jälgimaks rakkude jagunemist ja diferentseerumist erinevateks elunditeks ja elundkondadeks. 1998. aastal, mil sekveneeriti esimese hulkrakse loomana varbussi kogu genoom, mis sisaldab ligi sada miljonit aluspaari (viimased lüngad geenide järjestuses täideti 2002. aastal), avardusid nematoodi rakendamise võimalused veelgi.

Varbussi muudavad ideaalseks uurimisobjektiks paljud omadused: näiteks on seda ussikest väga lihtne ja odav kasvatada, see on läbipaistev, ta talub hästi külmutamist, katseteks ei ole vaja taotleda luba ning ta koosneb vaid 959 rakust, millest umbes 300 on närvirakud.

Eestis on varbusse uuritud TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas Kaja Reisneri osalusel ja Tallinna Tehnikaülikoolis. Tartu Ülikoolis on vaadeldud eekõige rasvhapete ning endokannabinoidide rolli C. elegans`is[10][11][12][13].

Kasvatamine laboritingimustes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varbussi kasvatamiseks laboris valmistatakse Petri tassile agarist, peptoonist, kolesteroolist ja mõnedest sooladest tehtud sööde, kuhu külvatakse ussikese söök – kolibakterid (Escherichia coli). Nematood tõstetakse tassile ning kui tass on täitunud ussidega, tõstetakse ussid ümber uutele alustele. Ussikese areng kestab toatemperatuuril (20 °C) umbes neli päeva, temperatuuril 25 °C kolm päeva.

Metsiktüüpi hermafrodiitne C. elegans, mis on värvitud fluorestseeruva Texas Red'iga markeerimaks rakutuumasid.

Apoptoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

John E. Sulston, kes töötas Cambridge'i Ülikooli Molekulaarbioloogia Laboris C. elegans’i arengu ja organogeneesi alal Sydney Brenneri juhtimise all, täheldas, et iga üksik ussike läbib täpselt ühesuguse rakkude jagunemise ja diferentseerumise protsessi ning, et alati ootas varbussi viljastatud munarakust täiskasvanud isendiks kasvades toodetud 1090-st rakust 131-te apoptoos ehk programmeeritud rakusurm (PCD, programmed cell death).

Püüdes tabada rakusurma geneetilisi tagamaid jätkas H. Robert Horwitz S. Brenneri ja J. E. Sulstoni tööd varbussi geneetika ja rakkude sugupuu alal. Tema tööd saatis edu ning ta avaldas 1986. aastal artikli, milles kirjeldas kahte "surmageeni" (ced-3 ja ced-4), mis vastutavad otseselt rakkude apoptoosi eest. Ta on samuti tuvastanud geeni ced-9, mis hoiab "surmageenidega" seondudes rakke suremast, ning hulgaliselt teisi geene, mis osalevad rakusurma reguleerimises. Peale nende geenide tuvastamist varbussil sai võimalikuks sama funktsiooniga geenide otsimine inimese genoomis.

2002. aastal said Sydney Brenner, H. Robert Horvitz ja John E. Sulston oma geneetikaalase töö eest organite moodustumise geneetiliste mehhanismide ja rakusurma uurimisel Nobeli meditsiinipreemia.[14][15]

RNA-uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

RNA interferents[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enlarged c elegans.jpg

2006. aastal anti Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind RNA interferentsi (RNAi) avastamise eest varbussil Andrew Fire'le ja Craig C. Mellole. Avastuse kohta kirjutatud artikkel avaldati 1998. aastal.[16]

Varem oldi sama nähtust tähele pandud mitmetel taimedel ja seenel Neurospora crassa. Nüüdseks on seda leitud lisaks aga ka paljudel loomadel. Näiteks harilikul äädikakärbsel (Drosophila melanogaster), hiirtel ja sebrakalal (Danio rerio).

Mello ja tema grupp leidsid, et pikka kaheahelalist RNA-d (dsRNA) C. elegans’i süstides osutub võimalikuks põhjustada vastava mRNA järjestuse spetsiifilist degratsiooni. Nõnda on põhimõtteliselt võimalik inhibeerida iga geeni ekspressiooni soovitud ajal. See meetod võimaldab efektiivselt tagada aktiivsete geenide vaigistamist.[17][18]

Mikro RNA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mikro RNA (miRNA) kirjeldati esmakordselt 1993. aastal seoses Victor Ambrose laborites tehtud ja C. elegans’iga seotud uuringutega. Need üheahelalised, tavaliselt 21–23 nukleotiidi pikad RNA ahelad, mis reguleerivad geenide ekspresseerumist, nimetati mikro RNA-ks aga alles 2001. aastal, kui leiti, et eri organismide genoomid kodeerivad suurt hulka regulatoorse funktsiooniga väikeseid RNA molekule. Praeguseks on jõutud arusaamisele, et miRNA-d reguleerivad enam kui 30% imetajate geenidest.[18][9]

Organismi eluea pikkuse alased uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimase enam kui 15 aasta jooksul on on molekulaar gerontoloogid püüdnud identifitseerida üksikuid geenimutatsioone, mis pikendavad laboris kasvatavate katseloomade eluiga. Üks selles vallas populaarsemaid mudelorganisme on jällegi C. elegans.[19][20]

Praeguseks on näiteks leitud, et insuliini koguse vähenemine organismis võib kaasa aidata organismi eluea pikenemisele. Algselt seostati seda organismi suurema vastupanuvõimega väliskeskonna oksüdatiivsele stressile[21], kuid hiljem on kaheldud, kas oksüdatiivne stress üldse vananemises rolli mängib ja olulisemaks on peetud kasvuprotsesside aeglustumist[20]. Insuliini kasutamist mõjutavatest geenidest on vast enimuuritud age-1, insuliiniedastusraja katalüütiline allüksus, ja daf-2, insuliiniretseptor, mis reguleerib transkriptsioonifaktori daf-16 moodustumist, mis on omakorda seotud insuliini edastusega.

Teada on rohkem kui 100 ühendit, mis varbusside eluiga tõstavad, kuid neist suurema osa puhul ei ole teada, milline on nende mõju elusorganismile tervikuna.[22]

GFP[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevates arengustaadiumides varbussid, kelle kolme neuronisse on viidud rohelist fluorestseerivat valku ehk GFP-d (green fluorescent protein), et visualiseerida nende neuronite arengut ussikeses.
Foto: Heiti Paves.

2008. aasta Nobeli auhinda keemias jagasid Osamu Shimomura, Martin Chalfie ja Roger Y. Tsien rohelise fluorestseeriva valgu, mida tuntakse eelkõige ingliskeelse lühendi GFP (green fluorescent protein) järgi, avastamise ning kasutuselevõtu eest.

Shiomura eraldas 1960ndatel GFP Põhja-Ameerika läänerannikul elutsevalt meduusilt Aequorea victoria ning avastas, et see helendab ultraviolettkiirguses roheliselt. Chalfie, kes uuris C. elegans’i, käis aga välja idee, et ühendada GFP tootmist suunav geen mõne teise varbussis toodetava valgu geeniga. Selle abil oleks võimalik ussikese valgustamisel GFP-ga märgistatud geen üles leida ja uurida, kas see on sisse lülitatud ning kui see toodab valku, siis välja selgitada, kus toda toodetakse ja kuhu see edasi liigub. Kui aga oleks tarvis samaaegselt uurida mitut protsessi on ühest värvist vähe. Siin tuli appi Tsien, kes töötas korallidest leidu põhjal välja mitmeid uusi valke, mis helendavad näiteks siniselt, punaselt ja kollaselt.[23][24]

Varbussid, kelle neuronitesse on viidud GFP, et visualiseerida nende neuronite arengut elavas ussikeses. Mikrofoto, fluorestsents + diferentsiaalne interferentskontrast. Foto: Heiti Paves.

Närvisüsteem ja selle alased uurinud[muuda | redigeeri lähteteksti]

C. elegans on üks lihtsaima ehitusega organisme, millel esineb närvisüsteem. Hermafrodiidil on 302 neuronit (närvirakku) ja 56 gliiarakku (isastel on neuroneid 381 ja gliiarakke 92), mis moodustavad lausa 37% hermafrodiidi somaatilistest rakkudest. Nende muster kaardistati teadlaste poolt täies mahus juba 1986. aastal[25] ja sealt alates on varbusse kasutatud palju ka närvisüsteemi alastes uuringutes.

Ussikese neuronid on morfoloogia ja ühenduste järgi jaotatud 118 klassi. Neil on lihtne ehitus ning vähe või üldse mitte harusid. Närvide kimbud on paigutunud pikisuunas ja ringikujuliselt ning nad külgnevad sageli epiteelkoega. Üldiselt on neuronid lokaalselt arvukate ühendustega, mis seovad neid paljude oma naabritega. Lihasrakkudes on jätked, mis ulatuvad motoneuraalsete aksoniteni. Enamik tüüpilise looma ehituslikult erinevatest sünaptilistest ühendustest on esindatud ka varbussil. Kokku esineb 5000 keemilist sünapsit, 2000 neuromuskulaarset ühendust ja 600 aukliidust (gap junction).[25]

Kui üks põhilisi uuringusuundasid tegeleb närvisüsteemi arengu ja geenide vaheliste seoste leidmisega[26], siis katseid on tehtud ka teistes valdkondades. Näiteks 2010. aastal näidati, et ussikese käitumist saab mõjutada, kui siduda närvisüsteemiga magnetväljale reageerivaid nanoosakesi ja neid omakorda mõjutada[27]. Levinud on ka ussikeste kasutamine sõltuvuste uurimiseks[28].

Metsiktüüpi ussiliini N2 on värvitud Oil-Red-O-ga, mis toob esile triglütseriidide varud. Näha on tüüpilised rasvadepood gonaadis, munades ja hüpodermises. Pilt on tehtud 2012. aastal Tartus.

Meediakajastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks arvukatele teadusartiklitele ületas C. elegans uudistekünnise seoses kosmosesüstik Columbia katastroofiga 2003. aasta 1. veebruaril, kui ussikesed osutusid ainukesteks organismideks, kes katastroofi üle elasid.[29] Varbussid, kes elasid alumiiniumkanistrisse suletud Petri tassidel, leiti mitu nädalat pärast katastroofi toimumist ja nende elusolek sai kinnitust 28. aprillil 2003, kui kanistrid Kennedy Kosmosekeskuses avati. Sütiku stardil 16. jaanuaril sisaldasid Petri tassid 10...500 ussi aga leidmisel oli neid 0...27 000 ja arvatavasti oli tegu juba üsna mitmenda põlvkonnaga.[30]

Veel on ussikesed kõneainet pakkunud ka 2009. aastal, kui sai teatavaks plaan neid kosmosesse saata, et uurida gravitatsiooni puudumise mõju muskulatuuri arengule ja füsioloogiale üldiselt. Nottinghami Ülikooli poolt korraldatud projekti juures oli erilise tähelepanu all lihaste kõhetumine ehk atroofia. Ussikesed alustasid teekonda Rahvusvahelisse kosmosejaama 16. novembril 2009.[31][32][33]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Wormbase release WS235 14. detsember 2012
  2. The C. elegans Sequencing Consortium: Genome sequence of the nematode C. elegans: a platform for investigating biology Science, 1998
  3. Ruby, J. G. et al. (2006) Large-Scale Sequencing Reveals 21U-RNAs and Additional MicroRNAs and Endogenous siRNAs in C. elegans Cell, Vol 127, nr 6, lk 1193–1207
  4. Introduction to genetics and genomics WormBook, september 2005
  5. Mitochondrial genetics WormBook
  6. Paula Henk: "Inimgeenid on mitmeotstarbelised" Horisont, 5. november 2008
  7. Rakkude arenguliin wormclassroom.org leheküljel
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Toivo Maimets. Molekulaarne rakubioloogia, Tartu 1999
  9. 9,0 9,1 Lee RC, Feinbaum RL, Ambros V.. The C. elegans heterochronic gene lin-4 encodes small RNAs with antisense complementarity to lin-14. Cell 75 (5): 843–54, detsember 1993. (inglise)
  10. Kaja Reisner: "Physiological roles of fatty acids and endocannabinoids in the nematode Caenorhabditis elegans" Ida-Soome Ülikool, 2012 (juhendaja Garry Wong)
  11. Aleksandr Bregin: "Kannabinoidretseptor tüüp-1-transgeense Caenorhabditis elegans liini käitumise uurimine" Tartu Ülikool, 2012 (juhendaja K. Reisner)
  12. Tormi Kotkas: "Caenorhabditis elegans`i mutandi nape-1 (tm 3860) fenotüübiliste tunnuste kirjeldamine ja võrdlus metsiktüüpi N2 liiniga" Tartu Ülikool, 2012 (juhendaja K. Reisner)
  13. Toomas Leppik: "Oleiinhappe cis- ja trans-isomeeride kolesterüülestrite mõju rasva varundamisele Caenorhabditis elegans`is" Tartu Ülikool, 2013 (juhendaja K. Reisner)
  14. "Kõnelevad geenid: Neljakümne kolmas saade" Eesti Geenikeskus, 24. detsember 2002
  15. "Nobeli meditsiinipreemia saavad tänavu kolm geeniteadlast" Eesti Geenikeskus, 7. oktoober 2002
  16. Fire A, Xu S, Montgomery M, Kostas S, Driver S, Mello C (1998). Potent and specific genetic interference by double-stranded RNA in Caenorhabditis elegans
  17. Merlin Ploom: "shRNA-l põhineva geenivaigistusmeetodi rakendamine neeru morfogeneesi uurimisel" väitekiri, 2005
  18. 18,0 18,1 Ants Kurg: "Antisense tehnoloogia ja RNAi" 2008
  19. Charles W. Fox, Jason B. Wolf. Evolutionary Genetics: Concepts and Case Studies, 2006, lk 476
  20. 20,0 20,1 Arko Olesk: "Vananemine: liiga kaua kestnud noorus" Postimees, 24. juuni 2013
  21. Villu Päärt: "Elu pikendamise saladus peitub insuliinis" Äripäev, 24. märts 2008
  22. Marek Tihhonov: "Antidepressant pikendas ümarussidel eluiga"
  23. Villu Päärt: "Meduusides helendava valgu avastamise eest anti keemia Nobel" Novaator, 8. oktoober 2008
  24. Tiit Kändler: "Millimallika sugulane aitab kaardistada loomade ajusid" Eesti Päevaleht, 23. oktoober 2008
  25. 25,0 25,1 J. G. White, E. Southgate, J. N. Thomson and S. Brenner: "The Structure of the Nervous System of the Nematode Caenorhabditis elegans", Phil. Trans. R. Soc. London, B 314 (1986) 1-340.
  26. Oliver Hobert: "Specification of the nervous system" WormBook, 8. august 2005
  27. Ferris Jabr: "A Magnetic Remote Control That Can Rewind a Worm's Wriggle" Scientific American, 19. juuli 2010
  28. Selgrootute närvisüsteemidest teadushuvi, 2010
  29. Worms survived Columbia disaster BBC News, 1. mai 2003
  30. Ruth Hammond: Worms Survive Shuttle Disaster Carnegie Mellon Magazine
  31. "Kosmosesüstiku Atlantis pardal on 4000 «katsejänest»" elu24, 17. november 2009
  32. http://news.bbc.co.uk/1/hi/england/nottinghamshire/7835020.stm "University sends worms into space"] BBC News, 17. jaanuar 2009
  33. Kaivo Kopli: "Miks lihased kaaluta olekus kärbuvad? Ussikesed vastaku" Eesti Päevaleht, 17. november 2009

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varbussid:

Varbussid teaduslikus uurimistöös – Eesti meedia:

Nobeli preemia loengud: