Varaan

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sisalikust; Eesti ansambli kohta vaata artiklit Varaan (ansambel)

Varaan
Komodo varaan (Varanus komodoensis)
Komodo varaan (Varanus komodoensis)
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Alamselts: Scleroglossa
Ülemsugukond: Varanoidea
Sugukond: Varaanlased Varanidae
Perekond: Varaan Varanus
Merrem, 1820

Varaan (Varanus) on soomuseliste seltsi varaanlaste sugukonda kuuluv sisalike perekond.

Varaanide levila on lai: teda esineb kõikjal Aafrikas peale Maroko, Araabia poolsaarel, Iraanis, Kesk-, Lõuna- ja Kagu-Aasias, Indoneesias, Filipiinidel, Uus-Gineas, mitmel India ookeani ja Lõuna-Hiina mere saarel ning Austraalias.[1].

"Loomade elu" andmetel on perekonnas 30 liiki[1]. Tänapäevaks on liike avastatud juba 73, neist üks väljasurnud.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varaanide hulka kuulub üks kõige suurematest tänapäevastest roomajatest komodo varaan, mis võib kasvada üle 3 meetri pikaks. Veelgi suurem oli väljasurnud Varanus priscus, mis elas Austraalias ja suri välja 40 tuhat aastat tagasi. Siiski võisid esimesed Austraaliasse saabunud inimesed sellegagi kohtuda. Pisima, Austraalias elava lühisaba-varaani pikkus ei ületa 20 sentimeetritki[1].

Kõik varaanid on sihvaka lihaselise keha ja hästi arenenud viievarbaliste jalgade, millel on pikad varbad ja suured kõverad küünised. Pea on välja venitatud, ent tömbilt ümardunud, seda katavad arvukad hulknurksed kilbised. Kael on pikk ja jäme. Saba on tugev, külgedelt lamenenud, tavaliselt sama pikk või pisut pikem kui pea ja kere kokku. Keha on kaetud ümarate soomustega, kusjuures iga soomust ümbritsevad rõngana pisemad soomusjad sõmerad. Kõhukilbised on pisemad, nelinurksed ja paiknevad korrapäraste ristiridadena. Mõnel liigil on soomuse all väikesed luuplaadikesed. Silmad on suhteliselt suure ümmarguse pupilliga, neid kaitsevad paksud laud. Keele ehitus on selline nagu madudelgi: see on pikk, tipus sügavalt kaheks lõhestunud ja erilisse tuppe sisse tõmmatav.[1]

Hambad on pleurodontsed, koonilised, tahapoole kõverdunud ja alusel laienenud. Mõnel liigil on hamba tagumine, lõikav serv sakiline. Kui hammas välja kukub, siis kasvab selle asemele uus, välja arvatud väga vanadel isenditel. Tiib- ega suulaeluudel hambaid ei ole.[1]

Varaanid on värvunud mitmekesiselt, kuid mitte nii eredalt kui ülejäänud sisalikulised. Tavaliselt on noorloomadel ristridadena ümarad heledad laigud või ringvöödid, aga täiskasvanutel need enamasti kaovad. Mõnel liigil on selge või ähmane võrkjas muster.[1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bengali varaan

Elupaiga iseloomu järgi on varaane jagatud puudel, pooleldi vees ja maapinnal elavateks, aga see jaotus on üsna tinglik, sest peaaegu kõik liigid ronivad osavalt puudel ja lähevad võimaluse korral vette.[1]

Varaanid varjuvad puuõõntesse ja maa sees olevatesse sügavatesse urgudesse. Mõni liik on paigatruu, teine hulgueluviisiga.[1]

Kõik varaanid on röövloomad ja söövad mitmekesist toitu. Krobekael-varaan sööb puu otsas sipelgaid, mida ta nopib pika kleepuva keelega. Suuremad varaanid söövad krabisid, kalu, konni, sisalikke, madusid, väikseid kilpkonni ja imetajaid, samuti mune. Suured liigid söövad raipeid.[1]

Saagi otsivad nad üles nägemise abil, hiilivad sellele ligi ja tabavad ta lõppsööstuga. Elusa saagi surmavad nad energilise raputamisega. Arvatavasti võivad nad saaki leida ka jälgede järgi, kasutades selleks suust välja sirutatavat keelt, mis on seotud kõrgeltarenenud Jacobsoni elundiga. Mõnel raibetest toituval liigil on hea haistmine.[1]

Niiluse varaan

Suurt saaki neelab varaan pead püsti ajades. Sealjuures väänleb varaani pikk kael madujalt, soodustades toidu edasiliikumist. See paljudele madudele iseloomulik saagi neelamise viis näitab varaanide ja madude sugulust. Nagu madudel, on ka varaanidel ajukolju altpoolt luudega kaitstud: see hoiab aju suure saagi allaneelamisel tekkida võiva mehaanilise vigastuse eest.[1]

Ohu korral püüavad varaanid põgeneda, kuid lähevad tihti üle pealetungile. Loom tõmbab end õhku täis ja sööstab vaenlase kallale, lõuad pärani. Varaani hammustus on valulik, peale hammaste tekitatud mehaaniliste vigastuste on mitme varaaniliigi sülg mürgine. Varaan võib ka oma sabaga vaenlast valusasti peksta.[1]

Varaanid on tänapäeva sisalikulistest kõige arenenumad[1]. San Diego loomaaias varaanidele toiduks antavate madudega tehtud uuringud näitasid, et Varanus albigularis suudab eristada arve kuni 6-ni. Niiluse varaanid suudavad teha koostööd krokodillimunade jahtimisel: üks neist meelitab emakrokodilli pesalt minema, teine avab pesa ja sööb selle mune. Smithsoni riiklikus loomapargis tunnevad komodo varaanid oma talitajaid ära ja eelistavad oma lemmiktalitajat teistele.

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sigimisperioodil kaklevad isased omavahel ägedalt. Nad tekitavad sealjuures üksteisele haavu, mis kaua veritsevad.[1]

Kõik varaanid on munejad. Mune on 7–35, aga niiluse varaanil on täheldatud ka 57 muna. Pisikestel liikidel ei ületa nende pikkus 1,5–2 cm, aga komodo varaani muna võib olla kuni 10 cm pikk ja kaaluda kuni 200 g. Munadel on pehme pärgamenditaoline kest. Emased matavad munad maa sisse, puuõõntesse ning isegi termiidi- ja sipelgapesadesse. Munad arenevad väga kaua aega, enamikul liikidel 9–10 kuud. [1]

Emasloomade kopulatsioonielund[muuda | redigeeri lähteteksti]

1995. aastal teatas dr Wolfgang Böhme seniavastamata kopulatsioonielundist, nimelt leidsid nad emase Varanus salvadorii lahkamisel saba piirkonnas paarilise erektiilse ja väljasopistuva toruja elundi mis meenutas hemipeenise peegelkujutist ja mille osad paiknesid ka kloaagi külgedel. Ta pakkus elundile nimetuseks hemiclitoris.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 "Loomade elu", 7. kd., lk. 229–231
  2. W. Böhme. Hemiclitoris discovered: a fully differentiated erectile structure in female monitor lizards (Varanus spp.) (Reptilia: Varanidae), Alexander Koenig Zoological Research Institute and Museum, Bonn, Germany, Journal of Zoological Systematics and Evolutionary Research (impact factor: 1.95). 04/2009; 33(3‐4):129 - 132. DOI:10.1111/j.1439-0469.1995.tb00967.x Veebiversioon (vaadatud 25.09.2013) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]