Valter Viks
Valter Karl Viks (20. jaanuar 1895 Kambja – 10. august 1959 Chicago) oli eesti vaimulik.
Ta lõpetas Peterburi Klassikalise 3. Gümnaasiumi, õppis aastatel 1915–1918 ja 1920–1921 Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Lisaks oli ta aastatel 1916–1918 sõjaväeametnik ja võttis aastatel 1918–1920 osa Vabadussõjast. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Aastatel 1921–1922 oli ta usuõpetaja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis. Prooviaastal oli ta Tartu Pauluse koguduses. Ordineeriti 13. juunil 1922 õpetajaks[1].
Ta oli aastatel 1922–1936 Rõuge Maarja koguduse õpetaja ja 1936–1938 Väike-Maarja koguduse asetäitja õpetaja. Rõugest kõrvaldati ta seoses osavõtuga Vabadussõjalaste liikumisest. Aastatel 1938–1941 oli ta Ilumäe koguduse õpetaja, olles aastatel 1939–1940 veel Piirimaade Seltsi sekretär. Aastatel 1942–1944 oli ta Tallinna Peetruse koguduse organiseerija õpetaja.
Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale. Aastal 1944 oli ta eestlaste kirikuõpetaja Lübecki ümbruses, aastatel 1945–1949 oli ta eestlaste vaimulik Briti okupatsioonitsoonis. Aastal 1949 lahkus ta Saksamaalt USA-sse. Aastatel 1949–1959 oli ta Chicago Esimese koguduse õpetaja, olles aastatel 1954–1959 veel USA Chicago praostkonna praost. Chicagos olles oli ta ka lühikest aega ajakirja Usu Sõna toimetaja[2].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend Heino Viks oli Kolga-Jaani Johannese koguduse õpetaja.