Valter Luts
Valter Luts (30. märts 1923 Narva – 11. jaanuar 2003) oli Eesti draama- ja muusikateatri näitleja ja lavastaja.
Valter Lutsu teatritee algas juba koolipoisina operetikooris ja noorsootükkides ning Jorh Aadniel Kiirt kehastades (Narvas Võitleja seltsis).
Lõpetanud 1946. aastal Draamastuudio eriklassi, sai Valter Lutsust 22 aastaks Estonia teatri näitleja, ooperisolist ja -lavastaja. Hea karakteersuse ja musikaalsusega lõi ta seal Paul Mägi menuoperetis "Rahutu õnn" Borissi ja "Rummu Jüri" Värdi, hea tantsukoolitus ja sisemine liikuvus viis Valter Lutsu ka balletiosadeni: Ludvig Minkuse don Quijoteni ja nimirollini "Doktor Aibolitis".
Ta aitas Paul Mägi kõrval rikastada teatri repertuaari selliste operetiklassika tippudega nagu Kįlmįni "Mariza" ja "Bajadeer" ning Kemény "Kusagil lõunas". Nende lavastuste kavvavõtt andis pärast pikki Siberi-aastaid lavale tagasituleku võimaluse operetitäht Gerda Murrele.
Valter Luts juhtis aastaid (1962–1987) populaarset Paul Pinna nimelist Rahvateatrit. Hakanud töö kõrvalt Estonia teatris algul Nõmme kultuurimaja näiteringi juhendama, kujundas ta hiljem trükitööliste ametiühingu klubist välja teatri (praegu Von Krahli Teater), mille repertuaar koosnes näitekirjanduse väärtteostest. Muu hulgas pakkus ta seal tööd sellistele lavastajatele nagu Ilmar Tammur, Eino Baskin (ajal, mil vanglast saabununa mujal tööd ei saanud). Lutsule kuulub ka Hella Wuolijoe Niskamäe näidendite sõjajärgsele eesti teatrilavale tagasitoomise au. Ta käis sageli lavastamas Soome harrastusteatrites, sai seal ka aasta parima lavastuse autasu – kuldmedali.
Valter Lutsu kunagine garderoobikaaslane Estonias, näitleja ja laulja Kalju Karask on öelnud:
„"...Valter oli hea jutumees, lausa oraator, alati seltskonna hing. Vaevalt meenub kellelegi see kikilipsuga härrasmees muserdatuna või pahas tujus. Ka siis, kui Valteril mõni asi ei õnnestunud, ei kustunud optimistlik säde ta silmades. Valter Luts oli paratamatu ja parandamatu optimist. Teatriveri ei andnud talle rahu."“