Valter Kelt

Allikas: Vikipeedia

Valter Kelt (26. september 1920 Võru21. jaanuar 1960) oli eesti soomepoiss ja metsavend[1].

Ta on teeninud saksa sõjaväes. Soome armeesse asus ta 18. jaanuaril 1944, ta oli väljaõppel Jokelas, Uusisaaris ja Taavettis. Ta kuulus JR 200 koosseisu. Ta võttis osa tõrjelahinguist Viiburi lahel ja Vuoksel. 19. augustil 1944 saabus ta tagasi Eestisse, ta võitles Tartu rinde lahingutes. Pärast sõda elas ta Ants Kalviste nime all ning töötas Tapa Kohaliku Majanduse Kombinaadis ja Lehtse piiritusetehases[1].

Valter Kelt arreteeriti 18. juunil 1959. 1959. aasta 23.-26. novembril Tallinnas toimunud kohtuprotsessil mõisteti ta surma koos teiste endiste metsavendade Leonid Sinisalu ja Johannes Kriipsaluga[2]. Kohtuotsus viidi täide 21. jaanuaril 1960[1].

Valter Kelti on mainitud raamatus "Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood" (Tallinn, Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997), samuti nimetab teda Voldemar Kures raamatus "Seitsme lukuga suletud raamat" (V köide, 2009, lk 422).

1959 Dokumentaalfilm (kestus: 08:31): Seda ei saa andestada (1959). Viimane teema: Kohtuprotsess sõjaroimarite V. Kelti, L. Sinisalu ja J. Kriipsalu üle.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997, lk. 115
  2. http://www.nlib.ee/html/expo/p90/p2/5659.html
  3. Vladimir Parvel. http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/6062