Valli Eller

Valli Eller
Sünniaeg	19. oktoober 1906 Albu vald
Surmaaeg	7. veebruar 1963 Tallinn
Rahvus	eestlane
Tegevusala	keraamik, skulptor, tehnoloog ja kunstipedagoog
Kunsti õppinud	Riigi Kunsttööstuskool

Valli Eller (kuni 8. augustini 1930 Neuhaus, kuni 8. maini 1942 Talvik; 19. oktoober 1906 Albu vald – 7. veebruar 1963 Tallinn) oli eesti keraamik, skulptor, tehnoloog ja kunstipedagoog.

Elulugu

Valli isa, Jaan Neuhaus (1868–1932) oli viinameister Seidla mõisas Järvamaal. Ema, Rosalie Elisabet Neuhaus (Pällo) (1870–1950), oli pärit Tõrremäelt Rakvere kandist. Enne Vallit oli peres juba poeg Artur Ferdinand Neuhaus, eestistatult Neemre (1899–1967).

Sünni- ja ristimise tunnistus

Tütar ristiti 18. oktoobril 1906 ning sai nimeks ilmselt Valli Helene Neuhaus, millest annab tunnistust pastor Vikmani 1915. aastal allkirjastatud ning õppeasutustele esitamiseks mõeldud tsaariaegsel blanketil riigikeelne väljavõte kirikuraamatust.

7-aastaselt läks Valli õppima Rakvere Stroinovski-nimelisse naisgümnaasiumisse.

1922. aastaselt siirdus Valli Tallinna tädi juurde elama ning õppima Tallinna I Tütarlaste gümnaasiumisse ja lõpetas selle 1924. aastal.

1925. aastal astus Valli Tallinnas Riigi Rakenduskunsti kooli keraamika osakonda, kus õppis Géza Jakó juhendamisel. Aastase õpingu järel pidi ta aga koolist lahkuma, sest kopsutuberkuloosi haigestunud isa ei suutnud kooliraha maksta. Kuid Valli leidis võimaluse järeleaitamistunde andes elatist teenida ega pidanud ka korteri eest maksma. Seda võiks naljatledes lugeda tema pedagoogilise tegevuse alguseks. Lisaks teenis Valli raha nahaplastikas tarbekunstiesemete valmistamisega.

1930. aastal lõpetas Valli Tallinna Rakenduskunstikooli kuueaastase kursuse keraamika töökojas, saades rakenduskunstniku diplomi. Koolitööga paralleelselt võttis ta osa pedagoogikaalasest kursusest, omandandes 1929. aastal joonistusõpetaja kutse.

8. augustil 1930 abiellus Valli Neuhaus kunstnik Herman Talvikuga (1906–1984).

Kuna peale kooli lõpetamist ei leidnud noor kunstnik Eestis tööd, kolis ta 1930. aastal Soome. Välismaalaste kohta kehtis seal aga töökeeld ja elamisloa saamiseks astus ta õppima Soome Kunstiühingu joonistuskooli skulptuuriklassi ning teenis taas elatist nahaplastikas tarbekunstiesemete valmistamisega. 1933. aastal lõpetas Valli Talvik kooli. Soomes omandatud oskusi võib näha tema paljude keraamiliste skulptuuride juures, näitena kasvõi tema hilisema abikaasa, Voldemar Elleri elusuuruses šamottskulptuuris.

Valli praktiseeris pool aastat Grankulla savitööstuses ning sai portselanimaalija töökoha portselanivabrikus Arabia.

Audiplom

1934. aastal oli ta pikemaajalise ületöötamise ja alatoitumuse tõttu sunnitud minema tiisikusehaigete sanatooriumi. Pärast paranemist kutsuti Valli Eestisse Tallinna Rakenduskunstikooli keraamikatöökoja juhatajaks ning õppejõuks.

1935. aasta kevadel käis Valli Talvik stipendiaadina end täiendamas Faenza linnas Itaalias, sügisel jätkas aga taas tööd Rakenduskunstikoolis.

20. septembril 1937 lahutati Valli abielu Herman Talvikuga.

Valli esines korduvalt oma töödega näitustel nii Eestis kui väljaspool. 1937. aastal sai ta Pariisi maailmanäitusele esitatud tööde eest Diplome d’Honneur.

Valli akvarell ja Voldemar Elleri foto Vallist 1939. aastal Pariisis

1939. aastal sooritas ta õppematka Pariisi, Berliini, Kopenhagenisse ja Stockholmi, kaaslaseks ajakirjanik ning maalikunstnik Voldemar Eller (1906–2004), kelle üheks sooviks oli oma ajakirjas prantsuse revolutsiooni alguse 150nda aastapäeva Pariisi pidustuste kajastamine.

1941-1945 (Saksa okupatsiooni ajal) töötas Valli Eller Rakenduskunsti Ühingu (RAKÜ) keraamikatöökoja juhatajana.

8. mail 1942 registreeriti Valli Talviku ja kunstnik Voldemar Elleri abielu ning 24. detsembril 1942 sündis neil poeg Arvo Eller.

1946. aastal tegi Valli õppematka Leningradi (Peterburi).

1947. aasta 22. veebruaril omistati Valli Ellerile dotsendi kutse.

1957. aastal autasustas ENSV Ülemnõukogu presiidium Valli Ellerit aukirjaga eesti kunsti ja kirjanduse dekaadi eduka läbiviimise eest Moskvas. Selle eest pälvis ta medali NSVL Kultuuriministeeriumilt.

Valli Eller oli hinnatud tehnoloog. Teda kutsuti 1958. aastal Armeeniasse, Jerevani juurutamaks kaasaegset tehnoloogiat kohalikus keraamikatööstuses. Temaga sõitis kaasa ka abikaasa Voldemar Eller, kes oli abiks töös kui ka tulemuste vormistamisel. Eeskujulik aruanne sisaldas läbitöötatud materjale, klasuuriproove ja retseptuuri. Head tulemused tingisid selle, et aastal 1960 kordus sama juba Aserbaidžaanis Bakuus. Voldemar Eller omandas neil lähetustel nii palju keraamika-alaseid teadmisi et julges pärast Valli Elleri surma tema materjale kasutades koostada keraamiku õpiku käsikirja.

1961. aastal osales Valli Eller nelja kunstniku grupinäitusel Kunstihoones.

Lehekülg Valli Elleri glasuuriretseptidega

Galerii Valli Elleri loomingust

• 

  Matkaetüüd Krimmist

• 

  Visandid joonistuplokist

• 

  Abikaasa Volli Elleri elusuuruses šamottpea šamottkausis, mis on täidetud Musta mere äärest Valli Elleri korjatud kivikestega.

Välislingid

• Helene Kuma. Valli Eller – eesti keraamikakoolkonna rajaja (Sirp, 9. veebruar 2001)
• Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi eksponaate:   šamott-kala ning kann ja kauss