Valikuline mutism
Valikuline mutism on ärevushäire rühma kuuluv meditsiiniline seisundit kirjeldav diagnoos, mille korral kõnevõimega inimene ei suuda kindlate inimestega ja/või kindlates olukordades rääkida. Diagnoosi kood ICD-11s on 6B06[1]. Seda põhjustab närvisüsteemi freeze-reaktsioon ehk tardumisreaktsioon, mis on organismi ellujäämisreaktsioon stressiolukordades. Valikuline mutism esineb tavaliselt koos sotsiaalärevuse diagnoosiga.[2][3] Valikuline mutism võib esineda koos ükskõik mis muu diagnoosiga. Oluline on mõista valikulise mutismi ja autismispektri häire diagnostilisi erinevusi. Üsna sageli pannakse see diagnoos ka autismispektri häirele lisaks, juhul kui inimene suudab mõnes stressivabamas olukorras olla rohkem suhtlemisvõimelisem ning autismi sümptomid on mõnes olukorras tõsisemad kui teises.
See on suhtlushäire, mis esineb nii lastel kui täiskasvanutel,[4] avaldub arengu vältel ja ei ole tingitud suhtlemise puudulikkusest või võimetusest suhelda. Vaatamata kõneliste oskuste olemasolule avaldub isikul mõnes situatsioonis emotsionaalne seisund, kus kõne puudub. Valikulise mutismiga kaasnevad iseloomulikud isiksuse iseärasused nagu: liigne sotsiaalne kartlikkus, enesesse tõmbumine, emotsionaalne tundlikkus ja jonnakus. Näiteks valikulise mutismiga laps võib rääkida küll lähedaste ja kodustega, kuid koolis ning võõraste inimeste juuresolekul vaikib [5].
Stressiolukordades on freeze-reaktsioon üsna tavapärane, näiteks füüsilise rünnaku puhul võib ohver hirmust tarduda ja kõnevõime kaduda. Tardumisega arvestamine on muuhulgas toonud korrektiive arenenud ühiskondade kohtupraktikatesse, kui laual on küsimus, miks ohver ei kõnetanud oma ründajat või lähedalviibivaid inimesi, esitades neile abipalve.[6] Valikuline mutism diagnoosina on aga võimalik diagnostilise kriteeriumi kohaselt üksnes siis, kui see käitumismuster on kestnud vähemalt ühe kuu või kauem ning seda ei saa seletada tavapärase kohanemise stressiperioodiga, näiteks kui laps läheb esimest korda koolikeskkonda.
Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]
Valikuline mutism diagnoositakse tingimustel, kui inimesel on normaalne või normikohane kõnest arusaamine, piisav eneseväljenduse oskus sotsiaalseks suhtluseks ja kui on olemas tõendid mõnest situatsioonist, kus inimene suudab normaalselt või peaaegu normaalselt rääkida. Tavaliselt kaasneb valikulise mutismiga ka muid sotsiaalseid probleeme ja tundeeluhäireid, kuid need ei ole diagnoosimisel oluliseks tunnuseks, kuna ei ole täheldatud kindlat mustrit nende avaldumistes. Kuigi normist kõrvalekalduva temperamendi tunnused avalduvad tavapäraselt, on täheldatud ettevaatlikkust ja tundlikkust mõjutuste osas suhtlemises ning sageli avaldub ka tõrkuv käitumine [7].
Valemüüdid valikulise mutismiga lapse kohta:
- arvatakse, et tegu on kasvatamatu lapsega, vaikimist peetakse manipulatsiooniks, agressiooniks või trotsiks;
- lapse kõnetuse põhjuseks peetakse emotsionaalset traumat või koduseid pingeid;
- seostatakse liigse häbelikkusega;
- omistatakse lapsele keele või kõne arengupeetust;
- kõne puudumine viitab madalale intellektile.
Sümptomid:
- häbelikkus ja hirm sotsiaalsete olukordade ees, sotsiaalne isolatsioon;
- raskused silmside loomisel, emotsioonitu pilk või võimetus naeratada;
- kanged liigutused;
- raskused tunnete väljendamisel, ka pere keskis;
- kalduvus muretseda rohkem, kui teised samaealised;
- vajadus rutiini järele;
- tundlikkus müra ja rahvahulkade suhtes.
Positiivseid omadusi:
- keskmisest kõrgem intellekt, tundlikkus ja uudishimulikkus;
- loovus ja loomingulisus;
- empaatilisus ja tugev õiglustunne.
Tallinna Lastehaigla psühholoog Kadri Lüüsi sõnul tuleks selektiivse mutismi kahtluse korral diagnoosimiseks pöörduda spetsialisti poole, kes kogub infot lähedastelt, laiemalt võrgustikult (lasteaed, kool) ja lapse vaatluse tulemusel. Oluline on võimalikult varane toe pakkumine, mis sisaldab nii psühholoogilist tuge kui ka vajadusel ravimite määramist. Psühholoogilise toe põhieesmärgiks on lapse enesekindluse tõstmine ja enesehinnangu toetamine pettumustega toimetulekul. Lüüsi hinnangul selektiivse mutismiga lapsed kasvavad keskkonnaga harjudes mutismist välja ja hakkavad ka kodust väljaspool rääkima, kuid ärevus võib jääda. Ärevusest võib täiskasvanueas areneda ärevushäire, mis avaldub küll teisiti, kuid võib olla takistuseks toimetulekul [8]. Ärevuse vähendamiseks võimalikud teraapilised võtted on enesekindluse suurendamine, et tekiks usk olukordadega toimetulemiseks ja väheneks ärevust tekitavate olukordade vältimine. Abiks võivad olla lõõgastustreeningud, mis jagunevad kaheks meetodiks – kehaline ja vaimne lõõgastus. Olles kehaliselt lõõgastunud toob see kaasa ka vaimse lõõgastumise ja olles vaimselt lõõgastunud puhkab ka keha. Osates lõõgastuda enne ärevusttekitavaid olukordi, on võimalik ärevushoogude ulatust ja sagedust märkimisväärselt vähendada [9].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "ICD-11 for Mortality and Morbidity Statistics". icd.who.int. Vaadatud 23. juunil 2023.
- ↑ Viana, A. G.; Beidel, D. C.; Rabian, B. (2009). "Selective mutism: A review and integration of the last 15 years". Clinical Psychology Review. 29 (1): 57–67. DOI:10.1016/j.cpr.2008.09.009. PMID 18986742.
- ↑ (Padrik, ym., 2016, s. 358)
- ↑ "Selective mutism" (inglise keeles). National Health Service. Vaadatud 11. juuli 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ (World Health Organization (1999). F9 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. Raamatus RHK-10 V peatükk. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 271-272)
- ↑ Finds, Study (23. mai 2023). "Rape victims can become 'frozen' with fear -- which courts misinterpret as consent". Study Finds (Ameerika inglise). Vaadatud 23. juunil 2023.
- ↑ (World Health Organization (1999). F9 Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired. Raamatus RHK-10 V peatükk. Tartu: Tartu Ülikool. Lk 271-272)
- ↑ (Pere ja Kodu, november 2016, lk 94-96)
- ↑ (Greenberger & Padesky, 2007)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Greenberger, D., & Padesky, C. A. (2007). Mõistus juhib tundeid. Tänapäev.
- Padrik, M., Hallap, M., Raudik, S., Naestema, R., Oselin, H., Jahu, M., . . . Kaasik, B. (2016). Kommunikatsioonipuuded lastel ja täiskasvanutel: märkamine, hindamine ja teraapia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- Samuel-Randvere, E. (2008). Kui laps ei räägi. Pere ja Kodu, 95-96.
- World Health Organisation. (1992). Geneva: Tartu Ülikool.