Valeri Gerassimov

Valeri Vassiljevitš Gerassimov (vene keeles Валерий Васильевич Герасимов) (sündinud 8. septembril 1955 Kaasanis) on Venemaa sõjaväelane (armeekindral), alates 9. novembrist 2012 Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi ülem ja kaitseministri esimene asetäitja.

11. jaanuaril 2023 määrati ta Vene-Ukraina sõjas osalevate vene vägede juhatajaks.^[1] Seni ühendväegruppi juhtinud Sergei Surovikin määrati juhataja asetäitjaks. 8. juulil 2023 eemaldati Gerassimov Ukrainas paiknevate Venemaa relvajõudude juhi kohalt.

Tema koostatud sõjapidamise teooria on tuntud kui Gerassimovi doktriin ja sellel baseerub suuresti Venemaa sõjaline doktriin, mida on väidetavalt järgitud ka Vene-Ukraina sõjas.

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastatel 1971–1973 Kaasani Suvorovi sõjakoolis, mille lõpetas 1973. aastal kuldmedaliga. Peale seda võeti Gerassimov vastu Kaasani kõrgemasse tankiväejuhtimise kooli, mille lõpetas samuti kuldmedaliga. Aastatel 1984–1987 õppis ta Malinovski-nimelises tankiväeakadeemias, mille lõpetas kiitusega.^[2]

1987. aastast oli ta NSV Liidu relvajõudude 144. Punalipulise Suvorovi ordeniga kaardiväe motolaskurdiviisi staabiülem. Diviisi peakorter asus Tallinnas Tondil, Eesti NSV-s. 1993–1994 oli ta sama diviisi komandör.^[3]^[4] 1994. aastal paigutati diviis ümber Venemaale Jelnja linna Smolenski oblastis. 1995–1997 õppis ta Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväeakadeemias.

Alates 1997. aastast töötas ta Moskva sõjaväeringkonnas 1. kaardiväe tankiarmee ülema esimese asetäitjana, alates veebruarist 1998 oli staabiülem.

Teises Tšetšeenia sõjas teenis ta väegrupeeringu Zapad staabiülemana ning siis grupeeringu Jug komandörina ning sai seejärel veebruarist 2001 Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna 58. armee maavägede ülemaks.^[3]

Töötanud Kaug-Ida sõjaväeringkonna staabiülemana alates märtsist 2003, alates aprillist 2005 sai Gerassimov Vene Föderatsiooni relvajõudude lahinguväljaõppe ja -teenistuse peadirektoraadi juhiks. 2006. aasta detsembris asus ta tööle Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülema ametikohale.

11. detsembrist 2007 kuni 5. veebruarini 2009 tegutses Leningradi sõjaväeringkonna ülemana, veebruarist 2009 oli ta Moskva sõjaväeringkonna ja seejärel Kesksõjaväeringkonna ülem.^[5]

23. detsembril 2010 määrati ta Venemaa presidendi dekreediga riigi relvajõudude peastaabi ülema asetäitjaks.

2009–2012 juhtis ta Moskvas võidupüha paraade Punasel väljakul.

Alates 13. novembrist 2012 on ta Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu liige. Kaitseminister armeekindral Sergei Šoigu äraoleku ajal on kaitseministri kohusetäitjaks armeekindral Valeri Gerassimov.^[6]

2015. aasta septembris oli Gerassimov Venemaa sõjalise operatsiooni korraldaja Süürias. Selle eest pälvis ta 2016. aasta mais Venemaa presidendi dekreediga kõrgeima riikliku autasu - Venemaa Föderatsiooni kangelase nimetuse.

2021. aastal valis Venemaa sõjateaduste akadeemia üldkogu ühehäälselt senise akadeemia auliikme Valeri Gerassimovi akadeemia presidendiks.

Osalus Vene-Ukraina sõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Osaluse eest Krimmi annekteerimises lisas Euroopa Liit ta aprillis 2014 nende isikute nimekirja, kelle suhtes on kehtestatud sanktsioonid.^[7] 25. veebruaril 2022 lisas USA Gerassimovi sanktsioneeritud isikute nimekirja (Specially Designated Nationals and Blocked Persons List).

Bellingcati andmetel on Valeri Gerassimov üheks neist venelastest, kes võisid olla vastutavad õhutõrjesüsteemi Buk transportimise eest Ukraina poolt mittekontrollitava Donbassi territooriumile ja Malaysia Airlinesi lennu 17 lennuki Boeing 777 alla tulistanud raketi väljalaskmise eest 17. juulil 2014.^[8]

Ukraina julgeolekuteenistuse andmetel oli Gerassimov Venemaa vägede ja venemeelsete mässuliste üldjuht nende strateegilise võidu ajal Ilovaiski lahingus 2014. aastal, kus hukkus vähemalt 459 Ukraina sõjaväelast ja veel 478 said vigastada.^[9]

9. detsembril 2021 hoiatas Gerassimov Ukraina valitsust Donbassi sõja jõuga lõpetamise katse eest. Gerassimov lisas, et "teave Venemaa väidetava eelseisva sissetungi kohta Ukrainasse on vale".^[10]

Gerassimov osales 2022. aasta Venemaa sissetungi kavandamises Ukrainasse. Allikad väidavad, et otsuse Ukrainasse tungida tegid Vladimir Putin ja tema lähim kaastöötajate ring, sealhulgas Gerassimov, Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ja Putini riikliku julgeoleku nõunik Nikolai Patrušev.^[11]

27. aprillil 2022 väitis Ukraina väljaanne Defence Express, et Gerassimov saabus Izjumi, et juhtida isiklikult Venemaa pealetungi piirkonnas. Ukraina sõltumatu teabeagentuuri andmetel sai Gerassimov 1. mail 2022 Izjumi lähedal haavata.^[12] Ukraina pool eitas, et Ukraina relvajõud oleks konkreetselt Gerassimovi sihikule võtnud ja teatas, et kui komandopunkti rünnati, oli Gerassimov juba Venemaale lahkumas. Väidetavalt takistas USA Ukrainal Gerassimovi tapmast.^[13]

Gerassimov ei osalenud ka 9. mail Punasel väljakul toimunud Võidupüha paraadil.^[14]

Ühendkuningriigi kaitseministeerium teatas luureteabe alusel, et Gerassimov on "püüdnud piirata mitteregulatiivsete vormiriietuste kandmist, tsiviilsõidukites reisimist, mobiiltelefonide kasutamist ja ebastandardseid juukselõikusi". Vene väed olid jätkuvalt operatsioonide ummikseisus ja kandsid suuri kaotusi, mille üks põhjusi oli ka see, et Gerasimov seadis prioriteediks suures osas reeglite järgimise pisiasjadeni.^[15] USA sõjaanalüütik Michael Kofman on öelnud, et Gerasimov "kurnab vene vägesid halvasti ajastatud ja ettenägematute pealetungioperatsioonidega, mille edu ei muuda strateegilist olukorda, kuid muudab väeosad haavatavamaks".

Wagneri grupi juht Jevgeni Prigožin süüdistas Šoigut ja Gerassimovi ebakompetentsuses. 5. mail 2023 süüdistas Prigožin neid "kümnete tuhandete" Wagneri grupi liikmete langemises.

8. juulil teatati, et Gerassimovi asendas Ukrainas paiknevate väeosade juhtimisel Mihhail Teplinski, kuid Gerassimov jäi endiselt kindralstaabi ülemaks.^[16]