Vabakaubanduspiirkond

Allikas: Vikipeedia

Vabakaubanduspiirkond hõlmab endas kaupade ladustamishooneid, tollivabadust ning on võimalust kaupu ladustada, töödelda, pakkida, sorteerida. Vabakaubanduspiirkondade puhul on eesmärgiks transiidivoo sissetõmbamine. Vabakaubandustsoonid luuakse piiripunktides, lennuväljadel, raudteesõlmedes ja teistel emamaa tolliterritooriumidel. Vabakaubandusalad jagunevad omakorda veel vabatsoonideks (vabasadamad ja tollivabad laod), väliskaubanduspiirkondadeks ning vabamajanduspiirkondadeks.[1] Vabakaubanduspiirkonna liikmesriigid on alla kirjutanud vabakaubanduslepingule, mis eemaldab tariifid, impordikvoodid ja eelistused enamuse(kuid mitte kõik) kaupade ja teenuste kohta, millega riikide vahel kaubeldakse. [2]

Vabatsoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabatsoon (Free trade zone) on riigi territooriumi osa, kus kaubad on väljaspool tolli territooriumi ning seega neile tollitariifid ei kehti. Samuti ei tehta vabatsoonides tollikontrolli, vaid seda tehakse vabatsooni piiril. Kui kaupa soovitakse viiakse riigi siseturule, hakkavad ka neile kehtima tollitariifid. Vabatsoon luuakse sadamas, lennujaamas, riigipiiridel ja nendega sarnaste kohtades, kus on geograafiline eelis kaubanduseks.[3]. Maailma esimene vabatsoon loodi Iirimaal Shannoni lennujaamas 1959. aastal.[4]. Eestis on vabatsoone näiteks Paldiskis, Sillamäel, Valgas ja Muugal.[5]. Vabatsoonid jaotatakse vabasadamateks ning tollivabadeks piirkondadeks.

Vabasadam[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabasadamaks (Free port) nimetatakse sadamat või sadamapiirkonda. See on üks vabatsooni alamliike ning seal on vastavate tollialaste õigusaktidega kehtestatud erilised või väiksed ja soodsad tollitariifid. Vabasadamaid asub palju üle terve maailma. Meile lähimatena võib välja tuua Hanko vabasadama Soomes ning vabasadamad Riias ja Ventspilsis Lätis.[6]

Tollivaba piirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tollivaba piirkond (Customs free zone) on tollimaksuvaba ala, mis pakub võimalust kaupade ladustamiseks, hoiustamiseks, levitamiseks, ümberpakkumiseks, ettevalmistamiseks ekspordiks lähiturgudele.[7] Kauba maksustamine tollimaksuga toimub alles tollivaba piirkonnast kaupade toomisel riigi tolliterritooriumile. Tollivaba piirkonna eesmärgiks on saada transpordi ja kaupade ladustamis-teenustelt täiendavat tulu, pakkuda enam tööd emamaa ettevõtetele ja kodanikele ning seeläbi saada lisa riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvele.

Väliskaubanduspiirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väliskaubanduspiirkond (Foreign trade zone) on väliskaubanduse edendamiseks loodud maa-ala sadamas (vabasadam), mõnes teises transpordisõlmes või sellega vahetult külgneval territooriumil, mis on eraldatud muust tolliterritooriumist ning kus toimivad ettevõtluse soodusalade seaduses ettenähtud soodustused.[1] Selle piires võib kaupa ladustada, käidelda, töödelda või ümber seadistada ja importida ilma tolli sekkumiseta. Lisaks samadele võimalustele, mis olid ka vabatsooni puhul, on väliskaubanduspiirkonnas lisaks võimalus tolli järelevalve all kaupu toota ja hävitada. Väliskaubanduse piirkonnas rakendatav erirežiim lubab kaupu importida väliskaubanduse soodusalale ilma tollivormistuseta ning tolli- ja teiste maksude tasumiseta. Soodusalalt eksporditava kauba eest ei tule maksta tolli- ja teisi ekspordimakse. Ettevõtetel on lubatud tsoonist kaupu viia ka emamaa tolli territooriumile, kuid sel juhul kehtivad neile kõik emamaa seadused ja regulatsioonid. Vastupidiselt vabatsoonile võivad ettevõtted antud tsoonis omada tootmiseks hooneid, seadmeid lisaks renditud tolliladudele. Tegevuslepingu alusel tegutsevale ettevõtetel on lubatud ka ekspordi-orientatsiooniga tootmist või väliskaubanduseks vajalike teenuste osutamist.[8] Väliskaubanduse tsoonide loomise põhi-eesmärgiks on edendada emamaa osalust rahvusvahelises kaubanduses. Kõige rohkem väliskaubanduspiirkondi on ilmselt USA-s, kus on üle 230 väliskaubanduse piirkonna, mis üldjuhul asuvad võimalikes riiki sisenemise kohtades, kus kontrollitakse viisat ja passi ehk siis lennujaamades ning sadamates.[9]

Vabamajanduspiirkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabamajanduspiirkond (Free economic zone) on kõige laiem vorm vabakaubanduspiirkondadest, mille eesmärk on lisaks tootmistegevuse ja kaubandusoperatsioonidele moodustada terviklik tolli- ja maksuvaba piirkond koos kõigi majutuse, tootmise ja teenindamise võimalustega.[1] Vabamajandustsoon on geograafiliselt määratletud piirkond riigi sees või mitme riigi vahel, kus kindlad majanduslikud tegevused on lubatud ja kus kehtivad vabakaubandus ning mitmed soodustused-privileegid võrreldes aladega, mis ei kuulu vabakaubanduspiirkonda.[10] Vabamajanduspiirkonnas on ettevõtted maksustatud väga väikeste ja soodsate maksudega või maksud puuduvad üldse, et soodustada majanduslikku aktiivsust.[11] Vabamajandustsoon loomise eesmärk on meelitada ligi emamaa- ja väliskapitali, uut tehnoloogiat ja saadud juhtimise kogemuse varal kiirendada sotsiaalset ja majanduslikku arengut tsoonis.[1]


Vabakaubanduspiirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevate vabakaubanduspiirkondade liikmesriigid

BAFTA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti Vabakaubanduspiirkond (BAFTA) oli vabakaubandusleping Eesti, Läti ja Leedu vahel, mis eksisteeris aastatel 1994–2004. See loodi, et aidata riikidel valmistuda liitumiseks Euroopa Liiduga. Seega BAFTA loodi pigem Euroopa Liidu initsiatiivil kui Balti riikide omavahelise kaubanduse soovist: nad olid rohkem huvitatud pääsust Euroopa turule. BAFTA leping sõlmiti 13.09.1993 ja jõustus 1.04.1994. 1997. aastal 1. jaanuaril laiendati lepingut põllumajandussaadustega kauplemiseks. 1. mail 1994. aastal kõik kolm riiki liitusid Euroopa Liiduga ning BAFTA lakkas olemast. Bafta oli osa üldisest koostööst kolme riigi vahel, mille eeskujuks oli Põhjamaade koostöö. Juhid said kokku regulaarselt ning lisaks vabakaubanduspiirkonnale moodustasid nad ka ühtse viisaruumi ning alustasid sõjalist koostööd Venemaa läheduse tõttu.[12]


EFTA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon (EFTA) koosneb neljast riigis – Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits – ning on organiseeritud selleks, et kõrvaldada omavahelised kaubandustõkked, kuid samas saab iga riik säilitada oma kaubanduspoliitika kolmandate osapoolte vastu.[13] EFTA asutati aastal 1960 eeldusel, et vaba kaubandus toob liikmesriikidele kaasa majanduskasvu ja jõukuse ning ka selle põhimõttega, et edendada koostööd Lääne-Euroopa riikidega. Algselt kuulus EFTAsse seitse riiki: Austria, Taani, Norra, Portugal, Rootsi, Šveits ja Suurbritannia. Soome liitus 1961. ja Island 1970. aastal ning Liechtenstein 1991. aastal. Tänapäeval on järgi jäänud vaid neist neli(Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits), kuna ülejäänud lahkusid, et liituda Euroopa Liiduga.[14] EFTAga liitumise vastu tunnevad huvi Fääri saared. [15]

EEA liikmesriigid

EEA[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Majanduspiirkond (EEA) hõlmab Euroopa Liidu liikmeid ning kolme EFTA liiget – Islandi, Liechtensteini ja Norrat. See asutati 1. jaanuaril 1994. aastal. Kõik riigid, kes liituvad Euroopa Liiduga, peavad liituma ka EEAga. EEA põhineb samal „nelja vabadusel“ nagu Euroopa Liit– kaupade, teenuste, inimeste ja raha vaba liikumine. [16]


CISFTA[muuda | redigeeri lähteteksti]

CISFTA on vabakaubandusleping, mis sõlmiti 18. oktoobril 2011 8 SRÜ liikmesriigi vahel: Venemaa, Ukraina, Valgevene, Kasahstan, Kõrgõzstan, Moldova, Armeenia, Tadžikistan. SRÜ liikmetes ei liitunud vabakaubanduslepinguga Aserbaidžaan, Usbekistan ja Türkmenistan. Seda liitu on üritatud moodustada alates Nõukogude Liidu lagunemisest. Kokkuleppega kaotatakse ekspordi ja impordi kvoodid paljude kaupade kohta.[17]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Garri Raagmaa. "Maailmamajanduse geograafia loengukonspekt" . Kasutatud 16.04.2013.
  2. Free trade area. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  3. Free trade zone. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  4. Shannon Free Zone. Wikipedia. Kasutatud 24.04.2013.
  5. Tolliprotseduurid. Maksu- ja tolliamet. Kasutatud 24.04.2013.
  6. Lists of free ports. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  7. Towards Best Practice Guidelines for the Development of Economic Zones. 23 November 2009. OECD. Kasutatud 16.04.2013.
  8. Laurel Delaney. How to Set Up a Foreign-Trade Zone (FTZ). Kasutatud 16.04.2013.
  9. Foreign trade zone. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  10. Meng Guangwen. The Theory and Practice of Free Economic Zones. 2003. Kasutatud 16.04.2013.
  11. Free economic zone. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  12. Free trade areas in Europe. Wikipedia. Kasutatud 16.04.2013.
  13. European Free Trade Association (EFTA). Encyclopedia Britannica. Kasutatud 16.04.2013.
  14. The European Free Trade Association. EFTA. Kasutatud 16.04.2013.
  15. Helena Spongenberg. Faroe Islands seek closer EU relations. 8.10.2007. EFTA. Kasutatud 16.04.2013.
  16. EEA Agreement. EFTA. Kasutatud 16.04.2013.
  17. CIS leaders sign free trade deal. 18.10.11. RIA Novosti. Kasutatud 16.04.2013.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]