Vaagen
|
See artikkel räägib luulisest vaagnast; neeruvaagna kohta vaata artiklit Neeruvaagen; lauanõu kohta vaata artiklit Vaagen (lauanõu) |
Vaagen (ladina pelvis, rahvapärane nimetus ka vaagnaluu) on paljude selgroogsete loomade skeleti luuline osa – luurõngas.
Vaagen ühendab kahel jalal kulgevatel inimestel keret jalgade (alajäsemete) vabaosaga[1] ning neljal jalal kulgevatel loomadel tagajäsemete vabaosaga.
Vaagnana käsitletakse vahel ka luulist vaagnat koos vaagnaõõnega – vaagnapiirkonna lihaste ja siseelunditega (nagu kusepõis, emakas, pärasool).[2]
Vaagna asend ja kuju erinevad nii liigiti kui ka indiviiditi.
Vaagen jaotatakse:
- suurvaagnaks (pelvis major) – ülemine, laiem osa;
- väikevaagnaks (pelvis minor) – alumine, väiksem osa.
Imetajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]
Inimestel koosneb luuline vaagen puusaluudest, ristluust ja õndraluust.
Naise vaagen[muuda | muuda lähteteksti]
Vaagnal esinevad ka soolised iseärasused.
Luuline vaagen koos väikevaagna pehmete kudede ja vaagnapõhjaga moodustavad sünnituskanali.[3]
Roomajatel[muuda | muuda lähteteksti]
Madudel[muuda | muuda lähteteksti]
Kõigil tänapäeva maolistel vaagen puudub, kuid näiteks nii emastel kui ka isastel anakondadel, boadel ja püütonitel on tagakehas kloaagi läheduses säilinud vaagna ja tagajäsemete paarilised väiksemõõtmelised jäänused (vaagnakannused).[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti nõukogude entsüklopeedia. 8. köide: TINK-YVER. Tallinn: Valgus, 1976, lk 244.
- ↑ "Meditsiinisõnastik" 816:2004.
- ↑ Marge Mahla RM, MSc,[1], Veebiversioon (vaadatud 07.01.2014)
- ↑ Hermann Schlegel, Essay on the Physiognomy of Serpents, translated by Thos. Stewart Traill, Edinburgh, Maclachlan Stewart and Company, lk 27, 1843, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 23.10.2013) (inglise keeles)