V2

Allikas: Vikipeedia
V2 rakett

Rakett V2 (saksa keeles Vergeltungswaffe 2 'kättemaksurelv 2') oli esimene ballistiline rakett. Raketi tehniline nimi oli Aggregat-4.

Aggregat-seeria rakettide loomist alustati 1932. aastal. Projekti tehniline juht oli teadlane Wernher von Braun.

V2 on enim tuntud Londoni pommitamisega. Ülihelikiirusel liikudes langes ta ootamatult ja suure lennukõrguse tõttu oli teda võimatu alla lasta.

V2 oli esimene teadaolev inimese poolt loodud objekt, mille trajektoor ulatus kosmosesse. Tema maksimaalseks lennukõrguseks otse üles laskmisel oli 189 kilomeetrit. Maksimaalne lennukaugus oli 320 kilomeetrit. Lõhkepea mass oli ligi 1 tonn.

V2 oli vedelkütusrakett. Kütusena kasutas V2 3,8 tonni alkoholi (etanool ja vesi) ning oksüdeerijana 4,9 tonni vedelat hapnikku.

Pärast sõda filmiti V2 abil 24. oktoobril 1946 esimest korda kosmosest Maad. V2 oli nii USA, NSV Liidu kui ka Prantsuse kosmoseprogrammide aluseks.

V2 tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

[1]

Näitaja Suurus
Mootor Vedelkütusega raketimootor
Kütus Etanool ja vesi 3710 kg
Oksüdeerija Vedel hapnik 4900 kg
Lõhkekeha 738 kg
Stardimass 13000 kg
Kütusekulu 130 kg/s
Stardikiirendus 0,9 g
Juhtimissüsteem Eelseadistatud güroskoobid
Max kiirus 5400 km/h
Pikkus 14 m
Max lennukaugus 320 km

V2 startis vertikaalselt ja kasutas oma kütuse ära 65 sekundiga. Poole minutiga ületas ta helikiiruse, minutiga jõudis ta 35 km kõrgusele. Inertsist liikus ta ligi saja kilomeetri kõrgusele (osadel andmetel ka kõrgemale). Kütuse ja oksüdeerija pumpamiseks kasutati vesinikperoksiidi ja naatriumpermanganaadi reageerimisel töötanud turbiini. Raketti pumbati enne starti ka lämmastikku, mis takistas kütusepaakidel välisrõhu all kokku vajumist ja millega reguleeriti gaaside ja vedelike voolukiirust. Raketikütuse põlemisel tekkis temperatuur kuni 2700 kraadi.

Raketi maksimaalne kiirendus ulatus 8 g-ni. Raketti juhiti eelnevalt paika pandud güroskoopide abil, hiljem kasutati ka raadiojuhtimist. Juhtimiseks suunati raketist väljuvat gaasijuga ja välist õhku sabas olevate tiivakestega. Rakett oli ilma raadiojuhtimiseta suhteliselt ebatäpne. Maksimaalse lennukauguse puhul lendas ta maksimaalselt 17-kilomeetrise läbimõõduga ringi sisse.

V2 kaeti tavaliselt kolmevärvilise sõjaväemustriga. Hiljem oli ka ühevärvilisi rakette. Katsetuste korral kasutati malemustrit, mis aitas määrata, kas rakett pöörleb.

Esialgu planeeriti rakettide stardipaikadeks suuri betoonpunkreid, kuid kuna need olid liitlaste tugeva pommitamise sihtmärkideks ja sõjavägi soovis suuremat mobiilsust, töötati välja süsteem, tänu millele sai raketti välja lasta praktiliselt kõikjalt. Laskepaigale tuldi 90 minutit enne starti ja lahkuti 30 minuti jooksul pärast starti, mistõttu ühtegi V2-e ei suudetud stardiplatvormil hävitada. Enamasti lasti ühe päeva jooksul mitu raketti, tihti erinevatest asukohtadest.

Tagajärjed ja otstarbekus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raketti V2 kasutas Saksamaa Teise Maailmasõja ajal 1944. aasta detsembrist 1945. aasta märtsini peamiselt Suurbritannias ja Belgias asuvate sihtmärkide vastu. Teadaolevalt tulistati välja kokku 3172 V2-raketti, neist 1664 Belgiasse (sh 1610 Antverpeni), 1402 Suurbritanniasse (sh 1358 Londonisse), 76 Prantsusmaale (neist kõige rohkem, 25, Lille'i), 19 Hollandisse (kõik Maastrichti) ja 11 Saksamaale (kõik Remagenisse).

V2 oli küll oma disainilt uudne, kuid liialt keerukas, ja tema sõjalised tulemused olid väga kehvad, võrreldes tema ehitamise ja väljatöötamise kuludega. Londonis tappis üks V2 keskmiselt 2 inimest, samal ajal suri Mittelwerk töökodades iga ehitatud V2 kohta 6 sunnitöölist. V2 on üks väheseid relvi, kui mitte ainuke, mille ehitamisel suri rohkem inimesi kui selle kasutamisel relvana. V2 väljatöötamine oli kulukam kui USA Manhattani projekt ja seetõttu võib isegi öelda, et V2 aitas kaasa Saksamaa kaotusele, kuna selle ehitamise ja väljatöötamise jaoks ohverdati palju ressursse, eriti just Saksamaale rasketel sõja lõpuaastatel.

Kuigi V2 oli V1-st kindlam, oli tema maksumus umbes 20 korda suurem kui V1-l, ja lõhkepea umbes sama suur, seetõttu oli palju soodsam kasutada V1-sid, isegi kui suur osa V1-sid alla tulistati.

Vastumeetmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt V1-st tegid V2 kiirus ja trajektoor selle hävitamise õhutõrjekahurite ja hävituslennukitega võimatuks, sest ta langes kõrguselt 100–110 km neljakordse ülehelikiirusega. Juba 20 sekundit pärast väljatulistamist oli ta liiga kõrgel selleks, et teda alla tulistada saaks, ja lennuaeg Londonisse oli pelgalt 3 minutit.

Käidi välja plaan V2 avastamise korral radari abil välja arvutada selle trajektoor ja siis pommitada õhutõrjekahuritega kohta, mille V2 peaks läbima. Sellest plaanist loobuti, sest arvutused näitasid, et mööda läinud kahurimürsud tekitavad rohkem kahju kui V2 rakett ise.

V2-vastased kaitsemeetmed sisaldasid väljalaskeplatvormide hävitamist õhurünnakutes ja sakslastele desinformatsiooni jagamist, et nad ründaksid valesid kohti. Nii näiteks jagasid britid Saksa spioonidele vääraid aruandeid V2 purustuste kohta Londonis, et Saksamaa ründaks hõredamalt asustatud piirkondi Ida-Londonis.

Väljalaskeplatvorme pommitati sellisel määral, et nende kasutamine osutus võimatuks ja V2-sid hakati laskma mobiilsetelt laskeplatvormidelt. Neid platvorme oli keeruline märgata ja tihti lasti rakette linnadest, kasutades inimkilpi.

Lõppkokkuvõttes osutus kõige mõjusamaks vastumeetmeks rinde edasiliikumine, kuni rakettide lennukaugus polnud enam pommitamiseks piisav.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]