Vööt-verikireslane

Vööt-verikireslane
	; Jacob Hübneri joonis.
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda;
Klass	Putukad Insecta;
Selts	Liblikalised Lepidoptera;
Sugukond	Kireslased Zygaenidae;
Perekond	Verikireslane Zygaena;
Alamperekond	Agrumenia;
Liik	Vööt-verikireslane;
Binaarne nimetus
	Zygaena fausta; Linné, 1767

Vööt-verikireslane (Zygaena (Agrumenia) fausta) on liblika liik verikireslase perekonna alamperekonnast Agrumenia.

Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakirjeldaja on Karl von Linné (1767). Liik esineb tal Sphinx fausta nime all.^[1]

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Ta arvati ööliblikate hulka, kuigi ta on päevase eluviisiga.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Liik kuulub Atlandi-Vahemere faunavööndisse.

Nad elavad Švaabi Juuras, Alpides ja Vahemere maade lääneosas (sealhulgas Marokos) mitmes eraldi piirkonnas (sealhulgas Ungari Keskmäestikus). Pidev levila ulatub Marokost üle Pürenee poolsaare (välja arvatud kesk- ja kirdeosa) Prantsusmaa lõuna- ja keskosani. Kesk-Euroopas on nad jäänud väga haruldaseks ja nende arv väheneb. Ungaris on nad väljasuremise äärel. Alföldis esinevad nad jääajajärgse kliimafluktuatsiooni jäänukitena väga isoleeritud vähenevate populatsioonidena.

Sageli on neid väikesel alal väga arvukalt.

Jääaja veetsid nad Atlase mägede läänenõlvadel; sealt levisid nad põhja ja kirde suunas.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikute tiibade siruulatus on kuni umbes 25 mm.

♂
♂ △

Neil on musta põhjaga eestiivad, millel domineerivad kahvatukollaste äärtega punased laigud, mis on üksteisega rohkem või vähem ühenduses. Vööt-verikireslane on sarnane silmik-verikireslasega. Tagatiivad on täiesti punased.

Rindmikul ulatub peani ühtlaselt punane krae ning enamasti kaks kollast pikitriipu.

Tagakehal on punane rõngas, mis isastel ulatub üle kolme, emastel üle kahe segmendi.

Nagu kõigil verikireslastel, on tal mustad tundlad, mille otsad on nuiakujulised.

Röövikud[muuda | muuda lähteteksti]

Röövikud kasvavad umbes 18 mm pikkuseks.

Nad on helerohelised; külgedel on vahelduvalt valge ja kollane joon. Sellega rööbiti reas on mustad punktid. Kuklakilp ja pygopodium on roosad.

Röövikud on kaetud paksude lühikeste karvadega.

Neil on 16 jalga.

Mõlemad otsad on kitsenenud.

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Nad elavad soojadel valgetel mägede metsaservadel, kus on lubjarikkad mullad ning kasvavad taimed, millel nad toituvad; peamiselt lubjakivi ja dolomiidi alusega mäestikel ja küngastikel.

Alpides on nende lemmikkohaks allaveerenud kividega laviininõlvad.

Ta on tüüpiline kuivataluv liik. Soojema kliimaga paikades (näiteks Pürenee poolsaarel) elutseb ta kuni 1500–2000 m kõrgusel.

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud[muuda | muuda lähteteksti]

Valmikud lendavad ühe põlvkonnana juuli keskpaigast augusti keskpaigani.

Nad on päevase eluviisiga.

Valmikud istuvad õhtuti sageli violetsetel ja roosadel õitel, eriti äiatari, tähtpea ja pune õitel.

Röövikud[muuda | muuda lähteteksti]

Röövikuid võib näha alates septembrist ja pärast talvitumist kuni juunini. ^[2]

Kesk-Euroopas väljaspool Alpe toituvad röövikud eranditult sarikherne Coronilla coronata lehtedest. Lõuna-Euroopas ja Alpides söövad nad teisi sarikherneliike.

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Vööt-verikireslane on Saksamaa ohustatud liikide punases nimestikus tugevalt ohustatuna.^[3] Ungaris on ta 1993. aastast kaitse all. Mõtteline hind on 10 000 forintit.

Teda ohustab võsastumine, mis jätab sarikherne valgusest ilma.

Alamliigid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik alamliigid peale elodia (Marokos) elavad Euroopas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ "Fauna Europaea". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007. Vaadatud 20. novembril 2009.
↑ Manfred Koch: Wir bestimmen. Schmetterlinge. Band 2. Bären, Spinner, Schwärmer und Bohrer Deutschlands. lk 60–61, Neumann Verlag Radebeul, 2. Auflage 1964
↑ Bundesamt für Naturschutz (Hrsg.): Rote Liste gefährdeter Tiere Deutschlands. Landwirtschaftsverlag, Münster 1998, ISBN 978-3-89624-110-8

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Carl Linné. Systema Naturae, 1767, kd 1, osa 2, 12. trükk, Stockholm, lk 807 (esmakirjeldus).
Guenin, R. Zygaena fausta. – Pro Natura – Schweizerischer Bund für Naturschutz (Hrsg.). Schmetterlinge und ihre Lebensräume. Arten, Gefährdung, Schutz. Schweiz und angrenzende Gebiete, kd 2, 1997, lk 331–334, Egg (Fotorotar AG).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] "Fauna Europaea". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2007. Vaadatud 20. novembril 2009.

[Koch-2] Manfred Koch: Wir bestimmen. Schmetterlinge. Band 2. Bären, Spinner, Schwärmer und Bohrer Deutschlands. lk 60–61, Neumann Verlag Radebeul, 2. Auflage 1964

[Buna-3] Bundesamt für Naturschutz (Hrsg.): Rote Liste gefährdeter Tiere Deutschlands. Landwirtschaftsverlag, Münster 1998, ISBN 978-3-89624-110-8

[1]

[2]

[3]