Võrumaa metsavennad

Allikas: Vikipeedia

Võrumaa metsavennad kujutasid endast tõsiseltvõetavat jõudu ja neid saadeti hävitama suured nõukogude julgeoleku üksused, mis tõi kaasa mitmedki julegeolekujõudude ja metsavendade vahelisi lahinguid. Kuigi kaotusi nendes lahingutes kandsid mõlemad pooled lõppesid enamik neist suurte kaotustega nõukogude julgeolekujõududele.

Erinevate allikate kohaselt oli Võrumaal metsavendi rohkem, kui teistes Eesti maakondades.

Rõuge vald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rõuge valla ja üldse Võrumaa üks tuntumaid metsavendi oli Auleid Toomsalu. Ta tegutses koos oma metsavendade salgaga Võrumaa lääneosas, Rõuge ümbruses. Toomsalu oli pärit vaesest perest, tema isa oli osa võtnud Eesti Vabadussõjast ja tasuks selle eest sai pere omale talu. Kui algas Vene okuptasioon, hoidus Auleid mobilisatsioonist Nõukogude armeesse, ning läks end metsa selle tõttu varjama. Naine, kes oli kunagi Auleidi tahtnud, aga tema poolt ära põlatud läks julgeolekusse ja rääkis kus Auleid koos oma salgaga end varjab. Auleidi mindi ümber piirama, kuid sai sealt välja. Ta lõi paljudes Võrumaa ja Põhja- Läti kohtades lahinguid. Auleid sai teada, et külapoodi on tulnud suures koguses kaupa ja läks seda röövima, samal ajal varitses teda julgeolekusõdurid. Taaskord sai Auleid ilma kaotusteta põgenema. Ta sai kogu Võrumaal väga tuntuks.

Sõmerpalu vald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osula lahing oli Sõmerpalu vallas Osula külas 1. aprillil 1946 Meretsi talus metsavendade ja nõukogude julgeolekujõudude vahel toimunud lahing oli üks suurimaid maakonnas.

Lahingust võttis osa 7 metsavenda. Grupis oli viis meest ja 2 naist. Julgeoleku sõdureid oli aga palju rohkem täpne arv on teadmata. Lahing kestis 7 tundi, aga kuna lahingu lõpus lõppes metsavendadel laskemoon ja julgeolekusõdurid kasutasid leekkuule, süttis maja põlema. Kaks metsavenda said surma lahingu käigus, ülejäänud põlesid majja sisse.

Põlenud maja ahjulõõrist leiti kiri, kus oli tekst:

Eesti rahvas!

Täna, 1. aprillil 1946. aastal meie, eesti partisanid, võitlesime eesti rahva reeturite vastu. Pidasime vastu kuuekesi umbes ~8 tundi. Eesti rahvas, võidelge niisama kindlalt eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse eest

Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas.

Tervitab Avo Pruus.

Misso vald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saikal langenud metsavendade mälestuskivi.

Misso valla kõige suurem ja verisem lahing metsavendade ja julgeoleku vahel oli Saika punkrilahing, mis toimus Saika küla metsas 7. märtsil 1951. aastal metsavendade ja nõukogude julgeolekujõudude vahel.

Lahingust võttis osa 8 metsavenda ja mitu veoautotäit julgeolekumehi. Julgeolekumehed olid Vastseliina alevikust ja tulid punkrit vallutama kahelt poolt. Mauri külast suunaga Saikale ja Rebäse külast suunaga Saikale.

Rünnatavas punkris olid metsavennad: Tullus Lembit, Tomba Rudolf, Uibo Roland, Keir Evald, Kuus August, Vähi Richard, Visk Voldemar ja Pild Raimund.

Umbes kella 10 ajal hakkas metsast kostuma püssipauke ja automaadivalanguid lähedal asuvatesse küladesse. Lahing oli verine, see kestis umbes 2 tundi ning selles hukkusid metsavennad Tullus Lembit, Tomba Rudolf, Visk Voldemar, Keir Evald ja Pild Raimund. Kui lahing hakkas lõppema oli kaheksast metsavennast järgi jäänud vaid kolm. Need osutasid veel visa vastupanu, kuid peagi hakkasid nad taanduma. Neil õnnestus tulevahetuse käigus ennast ühest küljest läbi murda. Kolmekesi jooksid nad umbes 100 meetrit, jälitavad julgeoleku mehed tulistasid neid pidevalt, kui Roland Uibole saadi pihta. Nii pääsesid piiramisrõngast välja ainult August Kuus ja Richard Vähi, seejuures Vähi sai haavata. Nad jooksid ühte metsatallu, võtsid sealt hobuse ja põgenesid metsa.

Julgeoleku mehed olevat läinud metsa mitme veoautoga ja tagasi tulnud, vaid ühe veoauto täie meestega. Julgeolek kaotas umbes 30 meest surnute või haavatutena. Langenud metsavennad viidi julgeoleku kuuri, kus omakseil kästi neid tuvastama tulla. Metsavennad maeti Vastseliina lähistele sohu.

August Kuus ja Richard Vähi suutsid ennast kaks aastat veel varjata, kuni langesid samuti verises lahingus Puutli küla juures.

Langenud julgeoleku sõdurid aga maeti erinevatesse Eesti kohtadesse laiali, et näidata kui vähe neid surma sai.

Rebäse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Saika punkrilahingut toimus ka Rebäse külas varjavale kolmele metsavennale ümberpiiramine. Kuna nendel metsavendadel puudus praktiliselt relvastus ja laskemoon, andsid nad ennast ilma vastupanuta julgeoleku kätte vangi.

Vastseliina vald[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puutlil langenud metsavendade mälestuskivi

Vastseliina valla kõige suurem Puutli punkrilahing toimus 29. märtsil 1953. aastal Võru maakonnas, Vastseliina vallas. Loosi ja Puutli külade lähedal metsas, punkris varjasid end 1953. aastani kaheksa metsavenda (viis meest ja kolm naist).

Julgeolekumehed korraldasid 29. märtsil algusega kell 9 pukris olevatele metsavendadele haarangu. Punkri piiramine kestis peaaegu kolm tundi. Metsas oli võimas tulevahetus.

Lahingus hukkusid metsavennad Richard Vähi, Karl Kaur, August Kuus, August Kurra, Leida Grünthal, Endel Leimann, Lehte – Kai Ojamäe ja Ilse Vähi. Haavata saanud metsavennad lasid end granaadiga õhku, et vältida vaenlase kätte langemist.

Julgeolekujõudude kaotused olid aga palju suuremad. Nad kaotasid 20 meest surnutena ja haavatutena. R. Vähi ja A. Kuus olid osalenud 7. märtsil 1951. aastal ka Saika punkrilahingus, pääsedes sealt aga minema. Pärast lahingut punker põletati julgeoleku poolt. Langenud metsavennad viidi äratundmiseks julgeolekusse ja maeti hiljem Ristimäe metsa sooserva.

Selles punkris langenud metsavendadele on avatud ausammas, ning igal aastal korraldab mälestusürituse Kaitseliit.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]