Võnkering

Allikas: Vikipeedia

Võnkering on induktiivpoolist ja kondensaatorist koosnev elektriahel, milles on võimalik elektrivõnkumine. Niisuguses ahelas muutub kondensaatori elektrivälja energia perioodiliselt pooli magnetvälja energiaks ja vastupidi. Võnkeringe kasutatakse peamiselt vajaliku sagedusega signaalide selekteerimiseks (väljaeraldamiseks) või nende läbipääsu tõkestamiseks.

Võnkeringi üldskeem

Võnkeringi omavõnkesagedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võnkeringis tekivad vabavõnkumised sagedusel, mille puhul pooli induktiivtakistus

X_L =\frac U{I_L} = 2\pi fL = \omega L\

on võrdne kondensaatori mahtuvustakistusega

X_C =\frac U{I_C} = -\frac 1{2\pi fC} = -\frac 1{\omega C}\ .

Võnkeringi vabavõnkumise sagedust nimetatakse omavõnkesageduseks. Võnkeringi omavõnkesagedus on antud samastusest X_L = X_C tuletatatav Thomsoni valem:

\omega_0 = \frac{1}{\sqrt{LC}} \quad \mbox{ehk} \quad f_0 = \frac{1}{2\pi\sqrt{LC}},

kus

 \omega = 2 \pi f_0 on nurksagedus;
f_0 on omavõnkesagedus hertsides (Hz);
L on induktiivsus henrides (H);
C no mahtuvus faradites (F).

Vastavalt võnkeperiood sekundites

T = \frac{1}{f_0} = 2\pi\sqrt{LC}.

Praktikas sageli kasutatavate ühikute korral saame resonantsisageduse arvutamiseks järgmised valemid:

  • kui f_0 Hz, L H ja C µF, siis f_0 = \sqrt{\frac{25330}{LC}};
  • kui f_0 kHz, L mH ja C pF, siis f_0 = 1000\sqrt{\frac{25,33}{LC}};
  • kui f_0 MHz, L µH ja C pF, siis f_0 = \sqrt{\frac{25330}{LC}}.

Võnkeringi kaotakistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reaalses võnkeringis ilmnevad alati teatavad energiakaod, seda eriti pooli mähise aktiivtakistuse tõttu (mis pealegi pinnanähtuse tõttu kasvab koos sagedusega); kaod tekivad näiteks ka pooli südamikus ja kondensaatori dielektrikus. Neid kadusid väljendab skeemidel kaotakistus R, mis on oma olemuselt aktiivtakistus. Energiakadude tõttu võnkumine võnkeringis sumbub. Et võnkumisi alal hoida, tuleb kadude kompenseerimiseks sellesse pidevalt energiat juurde anda.

Jadavõnkering ja rööpvõnkering[muuda | redigeeri lähteteksti]

Energiaallikat on võimalik ühendada võnkeringi elementidega kas jadamisi (järjestikku) või rööbiti (paralleelselt). Esimesel juhul moodustavad elemendid jadavõnkeringi, teisel juhul rööpvõnkeringi. Välisallika energia arvel tekivad võnkeringis sumbumatud võnkumised ‒ sundvõnkumised. Ülalesitatud resonantsisageduse valemid kehtivad võrdlemisi täpselt ka sundvõnkumise korral (võnkeringi elementides tekkivate energiakadude mõjul resonantsisagedus siiski õige veidi väheneb).

Kaotakistusest sõltub otseselt võnkeringi tähtis tunnussuurus ‒ hüvetegur Q. Hüvetegur näitab, mitu korda on võnkesüsteemi salvestatud energia suurem selles hajuvast kaoenergiast.

LC-jadavõnkering; R ‒ kaotakistus

Jadavõnkeringis X_L = X_C korral kujunevat resonantsiolukorda nimetatakse pingeresonantsiks, sest pinged poolil ja kondensaatoril ületavad Q-kordselt ahela aktiivtakistusel R tekkiva pingelangu; seejuures on need pinged suuruselt võrdsed ja suunalt vastupidised. Seetõttu väheneb jadaahela kogutakistus aktiivtakistuse väärtuseni.

Jadavõnkeringi hüvetegur

Q = \frac{\omega L}{R} = \frac{1}{R \cdot \omega C}.

Võnkeringi energiat juurdeandval energiaallikal (nt ostsillaatorlülitusel) on teatav sisetakistus või väljundtakistus, mis liitub võnkeringi aktiivtakistusega, vähendades hüvetegurit. Järelikult peab energiaallikas olema võimalikult väikese sisetakistusega, ideaaljuhul püsipingeallikas.

LC-rööpvõnkering; R ‒ kaotakistus

Rööpvõnkeringis tekkivat resonantsiolukorda nimetatakse vooluresonantsiks, sest resonantsi korral pendeldab kondensaatori ja induktiivpooli vahel hüveteguri Q-kordselt tugevam vool, võrreldes energiallikast (nt signaaliallikast) tarbitava vooluga. Rööpvõnkering avaldab resonantsi korral signaalivoolule puht aktiivtakistust, mida nimetatakse võnkeringi resonantsitakistuseks.

Rööpvõnkeringi hüvetegur

Q = \frac{R}{\omega L} = R \cdot \omega C.

Rööpvõnkeringiga ühendataval energiaallikal peab olema suur sisetakistus, et ta võimalikult vähe koormaks võnkeringi ja vastavalt minimaalselt vähendaks hüvetegurit.

Hüvetegurit vähendab samuti võnkeringi koormus, nt sidestusmähise kaudu võnkeringi kanduv takistus.

Võnkeringi pääsuriba laius
(Bandwidth ‒ ribalaius B; fc = f0 ‒ kesksagedus ehk resonantsisagedus)

Võnkeringi ribalaius[muuda | redigeeri lähteteksti]

Võnkeringi läbilaskeriba ehk pääsuriba laiuseks B on sageduste vahe f2f1 signaali tasemel, mis on 3 dB (detsibelli) võrra madalam signaali väärtusest resonantsisagedusel f0:

 B = {f_2} - {f_1} = \frac{f_0}{Q}.

See valem kehtib nii jada- kui ka rööpvõnkeringi korral.

Suhtelisele vähenemisele ‒3 dB vastab pinge või voolu tegeliku väärtuse vähenemine tasemeni \frac{1}{\sqrt{2}} \approx 0{,}707 maksimaalväärtusest.

Induktiivne sidestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

[1] Sidestuse suurust võnkeringide vahel määratakse sidestusteguriga k, mis sõltub nende ühisinduktiivsusest M, ning kummagi võnkeringi samanimelistest ühistest impedantsidest Z1, Z2, mille kaudu sidestus on tehtud:
 k = {M \over \sqrt{Z_1 Z_2}}
Z_1Z_2 vastavate induktiivsuste impedantsid.
Sidestustegur k võib muutuda vahemikus 0–1 ja väljendatakse tavaliselt %-des. Kui sidestustegur k on väike, omavad võnkeringid nõrka sidestust, sidestusteguri k lähenedes 1-le muutub sidestus tugevaks. Praktikas ei võrdu k kunagi ühega.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. A. Isotamm (1958) Raadioamatööri käsiraamat. 2 trükk. Tallinn :Eesti Riiklik Kirjastus lk 35.