Välekonn
| Välekonn | |
|---|---|
 Välekonn | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kahepaiksed Amphibia |
| Selts |
Päriskonnalised Anura |
| Sugukond |
Konlased Ranidae |
| Perekond |
Konn Rana |
| Liik |
Välekonn |
| Binaarne nimetus | |
|
Rana dalmatina Bonaparte, 1840[1] | |
 | |
Välekonn (Rana dalmatina) on konlaste sugukonda konna perekonda kuuluv kahepaikne. Neid leidub Lääne-, Kesk- ja Kagu-Euroopas, Eestist neid leitud ei ole.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Välekonn kasvab umbes 9 sentimeetri pikkuseks. Neil on küllaltki terav ninamik ja pikad tagajäsemed: täiskasvanud isenditel ulatuvad tagajalgade kannad ninamikust kaugemale. Trummikile on suur ja silma lähedal.[2]
Konna värvus ei ole väga kontrastne. Selg on enamasti tuhmkollane või roosakaspruun, mistõttu konn on koltunud lehtedega üsna sama tooni. Osadel isenditel on ähmane seljatriip ja tihti esineb seljal tumedaid laike või lausa süsimusti täppe. Õlgade vahel võib olla tagurpidi V-kujuline märk ja jalgadel on ristivöödid. Külgedel tavaliselt mustrit ei ole ja reie siseküljed on väävelkollased. Harva võib kurgualune olla väga tume, kuid suurt varieeruvust pole välekonnadel täheldatud.[2]
Välekonna häälitsus on vaikne ja kiire: sekundis toob konn kuuldavale neli häälitsust. Häälitsemise ajal tehtav hääl valjeneb. Paljunemisperioodil häälitsevad konnad hajusalt vee all. Vees hõljuvad või madalas vees istuvad konnad moodustavad teinekord "koore", mis võivad ka päeval häälitseda.[2]
Nagu nimigi ütleb, on välekonn kiire ja suudab liikuda pikkade hüpetega. On vilets ujuja, kuid ohu eest võib vette varjuda.[2]
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Välekonnad hakkavad paljunema suhteliselt vara kevadel. Kudemiseks kasutab konn tihti oma kodumetsas või selle lähedal leiduvaid ajutisi lompe. Levila lõunaservas võib ta kudeda ka madalates ojades, kraavides ja tiikides. Kudupallides on 450–1800 muna. Algselt on kudu vees ümber veetaimede mässitud ja tõuseb hiljem pinnale, kus kattub tihti vetikatega. Haudumine kestab umbes kolm nädalat. Pärast moondumist on noored konnad 1–2 sentimeetri pikkused. Suguküpsus saavutatakse 2–3-aastaselt, eluiga on umbes 10 aastat.[2]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Välekonnad elavad Lääne-, Kesk- ja Kagu-Euroopas: Kirde-Hispaaniast ja Prantsusmaast kuni Väike-Aasiani ning Rootsi lõunatipust, Taanist, Rügeni ja Bornholmi saarest kuni Sitsiilia, Apenniini ja Peloponnesose poolsaareni.[3] Neid leidub ka Anatoolia põhjaosas ja Jersey saarel. Neid ei ela Portugalis, teistel Briti saartel peale Jersey, Valgevenes, Balti riikides ega Soomes.[1]
Ajakirjas Flora och fauna märgiti 1927. aastal, et Eestist Ruhnu saarelt olevat üks isend leitud. Seda hoiti Stockholmis Naturahoistoriska Riksmuseet'is, kus see hiljem siiski rohukonnana tuvastati. Tulemusi kontrolliti 1940. aastate keskel ja jõuti samale järeldusele, seega Eestis välekonna ei esine.[3] Samas on kaudsete tõendite põhjal oletatud, et soojema kliimaga perioodidel võis neid siin elada.[4]
Elukeskkond[muuda | muuda lähteteksti]
Välekonn eelistab elada valgusküllastes laialehelistes metsades ja sulab värvi poolest hästi langenud lehtedega kokku. Kesk-Euroopas elab tammemetsades, kuid mujal võib nende puudumisel elada muudes metsades, tihnikus ja rohumaadel ning vahel küllaltki niisketel aladel. Väljaspool sigimisperioodi võib elada üsna kuivades metsa piirkondades. Eelistab madalamaid alasid, eriti levila põhjaservas, kuid neid on leitud ka 1700 meetri kõrguselt üle merepinna. Talvitub maismaal, erandina Kreekas ka veekogu põhjas.[2]
Ohustatus[muuda | muuda lähteteksti]
Tänu laialdasele levikule ja oletatavasti suurele populatsioonile on välekonnad hinnatud soodsas seisundis liigiks. Populatsioon kahaneb, kuid mitte järsult. Peamiselt ohustavad liiki sigimisalade kuivendamine ja eutrofeerumine ning elupaikade kadumine metsaraie ja kinnisvaraarenduse tõttu. Piirkonniti on ohuks autoteed. On teateid, et Šveitsis ja Põhja-Itaalias kannatavad isendid viiruselist päritolu nahahaiguse käes, mida seostatakse reostunud veega.[1]
Liiki kaitsevad mitme riigi seadused. Hispaanias on välekonn ohustatud liik, kelle populatsiooni jälgitakse ja elupaiku üritatakse taastada.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Uğur Kaya, Sergius Kuzmin, Max Sparreboom, Ismail H. Ugurtas, David Tarkhnishvili, Steven Anderson, Franco Andreone, Claudia Corti, Per Nyström, Benedikt Schmidt, Brandon Anthony, Agnieszka Ogrodowczyk, Maria Ogielska, Jaime Bosch, Miguel Tejedo (2009). "Rana dalmatinas". The IUCN Red List of Threatened Species 2012.1 (Inglise keel). International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Vaadatud 25. august 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Arnold 2004, lk 83–84
- ↑ 3,0 3,1 Kiili 1996, lk
- ↑ Vilju Lilleleht. "Selgroogsed loomad". EELIS Infoleht (Eesti keel). 1. 1. 1. Ajalooline ülevaade. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuni 2013. Vaadatud 25. august 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X
- Jaanus Kiili Kahepaiksed ja roomajad Tallinna Pedagoogikaülikool 1996 ISBN 9985580192
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Välekonn |