Väike-põõsalind

Allikas: Vikipeedia
Väike-põõsalind
Lesser Whitethroat ( Sylvia curruca) at Bharatpur I IMG 5246.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Põõsalindlased Sylviidae
Perekond: Põõsalind Sylvia
Liik: Väike-põõsalind
Ladinakeelne nimetus
Sylvia curruca
(Linnaeus, 1758)

Väike-põõsalind (Sylvia curruca) on linnuliik põõsalindlaste sugukonnast põõsalinnu perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-põõsalind on levinud Euroopas, välja arvatud Edela-Euroopa, ning Lääne- ja Kesk-Aasias. Ta on rändlind ja talvitab Aafrikas lõuna pool Saharat, Araabia poolsaarel või Indias. Rändab öösel.

Eestis on väike-põõsalind üldlevinud harilik haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 120 000-180 000 paarile [1]. Saabub aprilli lõpul ja mai algul, lahkub augustis ja septembris.

Välimus ja hääl[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pikkus 12–14 cm. Ülapool on hallikaspruun, alapool valkjas, tiivad on pruunid. Pealagi ja kukal on hallid ning põsk on tumehall, kurgualune on valge. Vanalind ja noorlind on sarnased. Erineb pruunselg-põõsalinnust tumedate jalgade ja ühtlaselt tumedate tiibade poolest.

Kutsehüüd on naksuv tšek. Väike-põõsalinnu laul on lühike lõgin, millele eelneb põõsalinnu tüüpiline sädin. Laul võib olla ka lõginata.

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-põõsalind elab metsaservades, okaspuunoorendikes, kadastikes, hekkides, parkides ja aedades.

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-põõsalind teeb pesa tavaliselt madalale põõsasse, eelistades noori kuuski ja hekke. Tavaliselt tihedate okste vahel paiknev pesa koosneb hõredalt ja kohevalt asetsevatest peentest oksakestest, mille vahele on põimitud ämblikuniiti. Munad paistavad pesa põhjast läbi.

Kurnas on kolm kuni seitse, tavaliselt viis või kuus muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad umbes 12 päeva. Munad on valkja taustaga, halli ja helepruuni laigustusega.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Toiduks on putukad ja mõnel määral ka marjad.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Valgus, Tallinn 1974