Uuskomplekssus

Allikas: Vikipeedia

Uuskomplekssus (inglise keeles New Complexity) on nüüdismuusikas termin, mida kasutatakse alates 1980-ndatest Brian Ferneyhough, Michael Finnissy ja teiste inglise nüüdisheliloojate loomingu esteetika ja vormi määratlemisel. Väga üldiselt võib öelda, et nende heliloojate looming on kompleksne, mitmetasandline, sisaldades üheaegseid evolutsioonilisi protsesse paljudes muusikalistes parameetrites. Kuigi uuskompleksset muusikat kirjutavatel heliloojatel on loomingut põhiliselt akustilistele instrumentidele, ületavad nende partituurid oma detailsusega tihti tavapärase noodijoonestikule kirjutatud muusika piire. Nende heliloojate looming sisaldab suurel hulgal mikrotonaalsust, ameetrilist rütmikäsitsust ja ülipeeni tämbrivariatsioone, mida on üles märgitud ülima täpsusega. Sellise noodikirja tehniline ja intellektuaalne keerukus vahendab interpreedile selle muusika erilisi esteetilisi omadusi.

Olles küll pärit Inglismaalt, juurdus uuskomplekssus eelkõige Euroopa mandriosas. Nii Brian Ferneyhough kui ka Michael Finnissy said tuntuks 1970-ndatel, kui nende muusikat esitati Gaudeamuse festivalil. Uuskomplekssuse edasine areng on seotud eelkõige Darmstadti suvekursustega, kus Brian Ferneyhough oli aastatel 1982-1996 kompositsiooniprogrammi koordinaatoriks. Sellel perioodil said Darmstadti Kranichsteini preemia heliloomingu eest ‘kompleksset’ muusikat kirjutavad heliloojad Chris Dench, James Dillon, Richard Barrett, Klaus K. Hübler ja Roger Redgate. Nende heliloojate teoste ettekandeid saatis Darmstadtis tihti suur poleemika ja diskussioonid, mida võrreldi Teise maailmasõja järgsel ajal serialistlikku muusikat kirjutavate Darmstadti kooli heliloojate muusika üle peetud diskussioonidega. Aastal 1997 tegi Claus-Steffen Mahnkopf ettepaneku nimetada uuskompleksset muusikat kirjutavaid heliloojaid "Teiseks Darmstadti koolkonnaks".

Täna kirjutavad uuskompleksset muusikat paljud euroopa, põhja-ameerika ja austraalia heliloojad. Paljud neist on olnud aastaid seotud Darmstadti kursustega ning nende muusikas leiab nii esteetilisel kui ka tehnilisel tasandil väga palju ja väga suuri omavahelisi erinevusi.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Richard Toop 1988: Four Facets of “The New Complexity”’, Contact, no.32 (1988), 4–50
  • J. Bons, toim. 1990: Complexity (Amsterdam, 1990)
  • J. Boros ja teised 1993: ‘Complexity Forum’, PNM, xxxi (1993), 6–85
  • 1995: ‘Aspects of Complexity in Recent British Music’, CMR, xiii/1 (1995)
  • J. Boros and Richard Toop, toim. 1995: Brian Ferneyhough: Collected Writings (Amsterdam, 1995)