Uued tööstusharud

Uued tööstusharud (inglise keeles medium-technology industries) on OECD definitsiooni järgi tööstused, mille kulutused uuringutele ja arendusele jäävad vahemikku 1-4%. Neid iseloomustab töömahukus ning vajadus mitmete ettevõtete omavaheliseks koostööks. Uute tööstusharude hulka kuuluvad näiteks autotööstus, keemiatööstus, elektotehnika tööstus, põllumajandus- ning kodumasinate, kunstkiude, telekommunikatsiooni arengu tõttu ka sidevahendite tootmine. Uued tööstusharud tekkisisid 20. sajandi alguses, kui oluliseks oli tõusnud nafta- ning elektrienergia tootmine.

Sektori iseloomustus [muuda]

Uutele tööstusharudele on iseloomulik suur toodangumaht. Probleemiks on tehnoloogia jõudmine täiustumiseni ning turu küllastumine^[1] nagu see on juba juhtunud vanades tööstusharudes. Globaalsel tasandil hakkavad esile kerkima uusimad tööstusharud.^[2] Euroopas on tekkinud küsimus, kas peaks keskenduma uusimatele tööstusharudele või siiski kasutama ära vanade ja uute tööstusharude potentsiaali. Neile on ka Euroopa majandus üles ehitatud.^[3] Uute tööstusharud annavad tööd miljonitele inimestele üle maailma.

Tootmistsükli eripära [muuda]

Uute tööstusharude hulka kuuluvad ettevõtted tegutsevad rahvusvahelisel tasandil. Tänapäeva tööstusriigid on võitnud tööstustoodete turu liberaliseerimisest, edusammudest telekommunikatsioonis ja vähenenud transpordikuludest. Hetkel on maailma suurimad tööstustoodangu tootjad küll arenenud maad, kuid raskuskese hakkab nihkuma arengumaade suunas.^[2] Ennekõike on põhjuseks arengumaade kordades odavam tööjõud.

Tootmise põhietapid [muuda]

Uute tööstusharude tootmise võib jagada nelja peamisse etappi: uuringud ja arendus, osade valmistamine, koostetööd ning turustamine. Suurem liiderettevõte teostab ise uuringu ning arendustöid ning võib ka valmistada ning monteerida kokku seadme keerulisemad osad. Allhangetega teistelt firmadelt hangitakse ülejäänud, vähem keerukad ning sellel viisil odavamalt saadavad, detailid.

Uuringud ja arendus ehk R&D (Research and Development) on uurimuslik tegevus, mida ettevõte viib läbi kavatsusega teha uus avastus, mis võib viia uue toote või protseduurini või täiustada juba eksisteerivadi tooteid või protseduure.^[4] Olulised on ka pidevad turuuuringud. Eesmärgiks on kasvatada produktiivsust ning kasumit. Uuringute ning arendusega tegelevad ettevõtete juurde kuuluvad spetsiaalsed laboratooriumid, toimub ka tihe koostööd ülikoolidega. Kui lähestikku koguneb mitmeid arendus- ning uurimisasutusi võivad moodustuda teaduspargid. Näiteks USAs kulutab tööstusettevõte keskmiselt uuringutele ning arendusele 3,5% tuludest. R&D on ka OECD poolse tööstusharude jaotamise aluseks vandeks, uuteks ja uusimateks tööstusharudeks (high-, medium-, and low-technology industries).

Edasi järgneb detailide, sõlmede, pooltoodete ja abimaterjalide ehk osade valmistamine, mis on allhankepartnerite vahel ära jagatud.^[5] Selles tootmisprotsessi osas on väga oluline mitmete erinevate ettevõtete omavaheline koostöö. Sageli on välja kujunenud kindel koostöövõrgustik, kuhu uutel tulijatel on väga keeruline siseneda.

Järgmiseks protsessi osaks on koostetööd. Toote monteerimise või lõppviimistluse juures on oluline seda teha võimalikult odavalt ning tööjõult (erinevalt uuringu- ning arendustöötajatest) erilisi oskusi ei nõuta. Oluline on hoopis selle etapi võimalikult madalad kulud ettevõttele.

Peale toote valmimist tuleb tegeleda turustamisega ning toode maha müüa. Kuna masinad vajavad hiljem veel hooldust ja remonti lisanduvad turundus- ja hooldusettevõtted. Näiteks autotööstuses tegelevad firmade esindused autode remondi ja hooldusega.