Ushuaia

Allikas: Vikipeedia
Ushuaia

[ ušu'aia ]
Escudo Ushuaia-2.png
Ushuaia vapp
Pindala: 22,6 km²
Elanikke: 61 166 (2009)

Koordinaadid: 54° 48′ S, 68° 18′ Wkoordinaadid: 54° 48′ S, 68° 18′ W
Ushuaia (Argentina)
Ushuaia
Ushuaia linn varakevadel

Ushuaia on linn Argentinas, Tulemaa provintsi ja Ushuaia departemangu halduskeskus.

Linn asub Tulemaa saare kaguosas, Beagle'i väina põhjakaldal mere ja mägede vahel.

Ushuaiat peetakse maailma lõunapoolseimaks linnaks (sellele staatusele pretendeerib ka teisel pool Beagle'i väina asuv Tšiili asula Puerto Williams, mis on aga linna kohta väikese elanike arvuga).

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna nimi tuleneb jaaganikeelsetest sõnadest ush ('sügavuses' või 'läänes') ja wuaia 'abajas'. Seda nime tõlgendatakse 'abajas, mis vaatab päikeseloojangu poole' või ka 'abajas, mis vaatab ida poole'. Abajas (Ushuaia laht) avaneb tegelikult kagu poole.

Ushuaia panoraamvaade

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reljeef[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna keskmine kõrgus merepinnast on 6 m.

Linn asub mereäärsel tasandikul. Linna taga algavad mäed. Linna lähedal on Martiali mägi ja Olivia mägi.

Linna ümbruses on liustikud ja viljakad orud.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaia kliimadiagramm

Ushuaia asub jahedas paraskliimas, kus valitseb tundrakliima (ET-kliimatüüp).

Aasta keskmine õhutemperatuur on 5,7 °C. Aastane kõikumine on väike: juuli keskmine 1,5 °C, jaanuari keskmine 9,4 °C.

Aasta keskmine sademete hulk on 524 mm. Sademed jaotuvad aasta lõikes ühtlaselt.


Haldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna intendente on Federico Sciurano. Enne teda oli Jorge Alberto Garramuño.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Et peaaegu kõik kaubad tuleb Ushuaiasse kaugelt tuua, on see üks Lõuna-Ameerika kalleimaid linnu.

Liiklus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaia on Tulemaa teisest suurest linnast Río Grandest 250 km kaugusel. Neid ühendab automagistraal nr 3, mis lõpeb Lapataia lahe ääres.

Ushuaia reklaamib end maailma otsana.
Peatänav

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ümbruse ainulaadne loodus, sealhulgas Tulemaa rahvuspark, meelitab Ushuaiasse palju turiste. Turism on linna tähtis elatusallikas.

Ushuaiast väljutakse ka Antarktika-reisidele ja näiteks Estadose saart vaatama. Samuti on Ushuaia ristluslaevade peatuspaik.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elanike arv[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aasta rahvaloenduse andmetel oli linna elanike arv 45 430. Võrreldes 1991. aasta rahvaloendusega oli elanike arv kasvanud 55,21% võrra.

Elanike arv kasvab hoogsalt maksusoodustuste tõttu. Võimude andmetel on viimaste aastate elanike arvud järgmised:[1]

Vaade merelt
Vaade merelt
aasta elanikke
2001 45 600
2002 47 430
2003 49 286
2004 51 172
2005 53 096
2006 55 063
2007 57 057
2008 59 094
2009 61 166
2010 63 280

Asustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaia moodustab osa Suur-Ushuaia linnastust.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1869 rajati praeguse linna lähedale esimene eurooplaste asundus. See oli Thomas Bridgesi juhitud anglikaani misjonäride tugipunkt. Elanikud tunnustasid Argentina suveräniteeti.

Septembris 1884 saabus Ushuaiasse Estadose saarelt Argentina armee Lõuna-Atlandi Ekspeditsioonidiviis kommodoor Augusto Lasserre (Laserre) juhtimisel, mis oli asutanud allprefektuuri ja rajanud San Juan de Salvamento tuletorni, mis hiljem sai tuntuks Faro del Fin del Mundo nime all. Et kinnitada Argentina suveräniteeti selles kohas Tšiili piirist 20 km kaugusel, heisati 12. oktoobril 1884 ühele asutusele Argentina lipp. Sellest päevast hakatakse lugema Ushuaia küla ajalugu ning 12. oktoobrit tähistatakse Ushuaia linna sünnipäevana.

Vähehaaval hakkasid saabuma pioneerid, keda tõmbasid ligi kuuldused, et Tulemaal leidub kulda. Argentina valitsus soosis püsiasustuse tekkimist seal.

Argentina valitsus otsustas rajada Tulemaale kindluse. Lõpuks rajati Estadose saarele sõjaväevangla. Aastal 1902 viidi see üle Ushuaia lähedale Golondrina lahe äärde. Samal ajal pandi nurgakivi 1920 valminud Ushuaia kindlusele (Presidio), kuhu vangla jäi 1947. aastani. Seal peeti nii tavalisi (põhiliselt isikuvastastes kuritegudes süüdi olevaid), sõjaväe- kui mõnikord ka poliitilisi vange. Kuulsamate vangide seas on Carlos Gardel ja kirjanik Ricardo Rojas. Alates 1911. aastast oli see vangla Tulemaa retsidivistide vangla[viide?]. Ushuaia linn tekkiski selle vangla ümber. Elanike vajadusi rahuldasid vangla trüki-, foto-, kingsepa-, rätsepa-, puusepa- ja pagaritöökoda ning arst ja apteek. Laev, mis ühendas linna välisilmaga, käis kord kuus.

20. sajandi alguses saabusid Ushuaiasse Punta Arenasest mõned horvaadi perekonnad.

Aastal 1913 rajati sardiinikonservide tehas, kuhu võeti tööliseks sisserändajaid Hispaaniast. Mõned neist läksid tagasi, teised jäid paigale.

Aastal 1928 saabus Ushuaiasse esimene lennuk – Günther Plüschowi (Gunther Plüschowi) vesilennuk Cóndor de Plata ('Hõbekondor').

Piirkonna laevaliiklus oli ohtlik, laevahukud olid sagedased. Aastal 1930 läks Ushuaia lahest väljumisel põhja Saksa laev Monte Cervantes, mille pardal oli sama palju inimesi kui Ushuaias elanikke. Kuni abi saabus, majutati merehädalisi kuus päeva. Kuni 1935. aasta lõpuni oli laevaühendus linna ainus ühendus välismaailmaga.

Sõjasadam
Monument Ushuaiast pärit Falklandi sõja ohvritele

Aastal 1947 otsustas Argentina valitsus vangla likvideerida ning kõik selle rajatised anti mereväe käsutusse.

Aastal 1947 rajati ka Ushuaia lennujaam ning seati sisse lennukompanii Aeroposta regulaarlennud Patagooniasse.

Aastal 1948 saabusid laevaga Génova itaalia immigrandid, kes hakkasid elamuid ehitama. Kui töö oli valmis, siis paljud lahkusid, teised aga jäid paigale. Ushuaiasse hakkasid saabuma ka Tšiili perekonnad. Seda pioneeride gruppi nimetatakse antiguos pobladores.

Aastal 1950 loodi Ushuaia mereväebaas Almirante Berisso, mis praegu tegutseb San Martín y Yaganeses.

Pärast mereväebaasi lahkumist oli kindlus mõnda aega maha jäetud. Praegu on seal muuseum.

1970ndatel saabus tööstuse edendamise seaduse jõustumise tõttu linna palju uusi elanikke.

Aastal 1990 võttis Kongress vastu seaduse nr 23.775, millega loodi Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provints, mille halduskeskuseks sai Ushuaia.

Sisserändajate erineva päritolu tõttu on Ushuaias tekkinud kultuuriliselt mitmekesine õhustik.

Detsembris 2009 sõlmiti Ushuaias esimene samasooliste abielu Ladina-Ameerikas.[2] [3]

Vaatamisväärsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaia kindluses on muuseum. Aastast 1979 on endises riigipanga hoones maailma otsa koduloomuuseum, mis kannab maailma otsa muuseumi (Museo del Fin del Mundo) nime. Muuseumikompleksis on vangla ajaloo muuseum (Museo Presidio), piirkonna laevasõidu muuseum ja Antarktise-ekspeditsioonide muuseum (need algasid sageli Ushuaiast).

Kui kindlus oli vangla, viis maailma lõunapoolseim raudtee, vangide ehitatud kitsarööpmeline raudtee Ferrocarril Austral Fueguino, vange kindlusest töölaagritesse, mis asusid praeguse Tulemaa rahvuspargi territooriumil. Nüüd on see raudtee jälle tööle pandud. Sellel veetakse põhiliselt turiste Lapataiast rahvusparki.

Linna lähedal asuvalt Martiali liustikult avaneb vaade linnale, mägedele teisel pool Beagle'i väina (Tšiilis) ja tuletornile Faro del Fin del Mundo.

Kulinaaria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaias pakutavad iseloomulikud toidud on Tulemaa krabi (centolla), kalad patagoonia kihvkala, pollak ja besuugo, karbid ning lambalihapraad cordero patagónico.

Tähised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ushuaia sihtnumber on V9410.

Ushuaia

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]