Urmas Kibuspuu
Urmas Kibuspuu (5. detsember 1953 Tallinn – 13. juuni 1985 Tallinn) oli eesti näitleja.
Ta lõpetas kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkooli, kus tema klassivendade seas olid Georg Bogatkin ja Raimo Aas. Juba keskkoolis osales ta teatrikavades.[1] 1976. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu koos Tiit Bergi, Sulev Luige, Aare Laanemetsa ja Jüri Krjukoviga. See oli ka viimane lend, mida juhendas Voldemar Panso.[2]
Urmas Kibuspuud on nimetatud XX sajandi Eesti üheks eredamaks meesnäitlejaks Theodor Altermanni ja Jaan Sauli kõrval.[1] Sügavate draamalavastuste kõrval mängis ta nii lastelavastuses ja -filmides kui ka komöödiates ja estraadikavades, tihti koos Jüri Krjukoviga.
Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]
- "Popi ja Huhuu"
- "Tabamata ime"
- "Harold ja Maude"
- "Savoy ball"
- "Roosiaed"
Telelavastused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1976 "Kuidas kuningas kuu peale kippus" (Kuningas; autor Joachim Knauth, režissöör Elvi Koppel)
- 1978 "Mõistatuslik inimene" (kõnemäng A. H. Tammsaare aforismide ainetel, režissöör Terje Põder)
- 1979 "Miks ka mitte" (peaosades Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov, režissöör Toomas Lepp)
- 1980 "Kardemoni linna rahvas ja röövlid" (Kasper)
- 1981 Eduard Vilde "Pisuhänd" (Tiit Piibeleht; režissöör Terje Põder)
- 1981 "Igihaljas vaatemäng" (autorid Priit Aimla ja Eero Spriit, režissöör Toomas Lepp)
- 1982 Eduard Bornhöhe "Kuulsuse narrid" (Jaan Tatikas; režissöör Ago-Endrik Kerge)
- 1983 Enn Vetemaa "Püha Susanna ehk meistrite kool" (Raimond Laul; režissöör Terje Põder)
Filmid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1976 "Aeg elada, aeg armastada" (Pukspuu)
- 1978 "Stereo" (Imre)
- 1980 "Ideaalmaastik" (Vidrik Kits)
- 1981 "Na grani vekov"
- 1981 "Nukitsamees" (Tölpa)
- 1982 "Arabella, mereröövli tütar" (Aadu)
- 1982 "Teisikud" (Silver; režissöör-lavastaja Leo Karpin, režissöör Lembit Ulfsak)
- 1982 "Musta katuse all" (Juhan Smuuli "Lea" järgi, režissöörid Ago-Endrik Kerge ja Terje Põder)
- 1983 "Suletud ring" (Bengt Larsson)
- 1984 "Naksitrallid" (multifilm)
- 1984 "Karoliine hõbelõng" (Röövel)
- 1985 "Puud olid..." (Mõisahärra)
- 1986 "Savoy ball" (Celestin)
Kuuldemängud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1977 "Mõrv puiesteel" (Vaino Adler; autor Vambola Rähni, režissöör Heino Kulvere)
- 1977 "Kolm kanget" (Prussakas; August Jakobsoni muinasjuttude järgi raadiole seadnud Hendrik Relve, režissöör Astrid Relve)
- 1978 "Salapärane loom Hipopotamus" (lõvipoeg Leo; režissöör Heino Kulvere, autorid V. Lifšits ja I. Kitšanova)
- 1978 "Kas oskate jäneste keelt" (väike õnnetu jänku Silekõrv; autor Inge Trikkel, režissöör Salme Reek)
- 1978 "Loogiline telefonikõne" (autor Pirkko Jaakola, režissöör Heino Kulvere)
- 1978 "Mesinädalad" ("Viimne palve") (kindlustuskompanii agent; autor Albertas Laurinčiukas, režissöör Härmo Saarm)
- 1978 "Tuisk" (Heimar; autor Leho Männiksoo, režissöör Härmo Saarm)
- 1978 "Paharetipoisid" (II paharet; autor Rudolfs Blaumanis, režissöör Salme Reek)
- 1980 "Odüsseia" (Homerose eepose järgi seadnud Andres Ehin, režissöör Härmo Saarm)
- 1980 "15-aastane kapten" (autor Jules Verne, režissöör Jüri Karindi)
- 1980 "Maigret' revolver" (Lebas; autor Georges Simenon, režissöör Tanel Lään)
- 1980 "Prõssa-Põssa ja Roosa Vissimuu" (Pilvejulla; autor Heljo Mänd, režissöör Salme Reek)
- 1980 "Hõbepaber" (Kino direktor; autor Ardi Liives, režissöör Heino Kulvere)
- 1980 "Saatanlik sadu" (Kuiv; autor Jerzy Krzyston, režissöör Einar Kraut)
- 1981 "Süüdistuse tunnistaja" (Hearne; autor Agatha Christie, režissöör Heino Kulvere)
- 1981 "Cipollino seiklused" (Nuhik; autor Gianni Rodari, režissöör Salme Reek)
- 1981 "Äraaetud hobune" (Bertram; autor Françoise Sagan, režissöör Salme Reek)
- 1981 "Kapten Ahabi kättemaks" (autor Hermann Melville, režissöör Einar Kraut
- 1982 "Pavlinka" (Jakim Saroka; autor Janka Kupala, režissöör Salme Reek)
- 1982 "Juubelikokkutulek" (autor Kalle Suuroja, režissöör Heino Kulvere)
- 1983 "Nils Holgersson" (Isahani Marten; autor Selma Lagerlöf, režissöör Salme Reek)
- 1983 "Vedelvorst" (Kustav; autor Hugo Raudsepp, režissöör Salme Reek)
- 1983 "Jõuluöö" (Kangur; autor Nikolai Gogol, režissöör Astrid Relve)
- 1984 "Kass! Kass! Kass" (Poiss; autor Paul-Eerik Rummo, režissöör Salme Reek)
- 1984 "Häda mõistuse pärast" (autor Aleksandr Gribojedov, režissöör Aksel Küngas)
- 1985 "Millal tuleb parandaja?" (Mees; autor Toivo Tootsen, režissöör Härmo Saarm)
- 1985 "Mustikamurr ja Maasikapõnn" (Mustikamurr; autor Ivi Küla, režissöör Salme Reek)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Urmas Kibuspuu sai nime Karl August Hindrey raamatu "Urmas ja Merike" järgi.[3] Tema hüüdnimi oli Kips.
Tal on poeg Paul-Erik Kokamägi (sündinud 1977); poja ema on Ilo Kokamägi, kelle õde on kunstnik Epp Maria Kokamägi.
Tema tädipoeg Enn Veevo on EEKBKL Palade Priikoguduse pastor, teine tädipoeg Jaan Bärenson on Eesti Piibliseltsi peasekretär.
31-aastaselt suri Kibuspuu ajukasvajasse.[viide?]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Rando Tooming "Urmas Kibuspuu: kuulsus pole muud kui riiklikud matused", Õhtuleht, 3. detsember 2009
- ↑ "Urmas Kibuspuu" blogis "Minu elu pisiasjad"
- ↑ Kirsti Vainküla "Arusaam, kes mu isa oli, võtab kogu elu." Õhtuleht, 5. detsember 2003
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Rait Avestik, "Urmas Kibuspuu. 31 aastat". Tallinn: Tänapäev 2009. ISBN: 978-9985-62-846-1
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Internet Movie Database
- Kirsti Vainküla. "Ma ei saa kunagi rahu, et temast sai näitleja", Õhtuleht, 30. november 2000
- Kirsti Vainküla "Arusaam, kes mu isa oli, võtab kogu elu." Õhtuleht, 5. detsember 2003
- Jaanus Kulli. "Kips oli omamoodi näoga", Õhtuleht, 6. detsember 2008
- Rando Tooming "Urmas Kibuspuu: kuulsus pole muud kui riiklikud matused", Õhtuleht, 3. detsember 2009
- "Uus raamat meenutab varalahkunud näitlejat Urmas Kibuspuud" Postimees, 3. detsember 2009
- Andres Laasik. "Urmas Kibuspuu lühike elu väärib pikka kroonikat", Eesti Päevaleht, 11. detsember 2009