Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff

Allikas: Vikipeedia
Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (1902).

Enno (ka Emmo) Friedrich Wichard Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (22. detsember 1848 Markowitz (Markowice) – 25. september 1931 Berliin) oli saksa klassikaline filoloog, eelkõige vanakreeka kirjanduse spetsialist. Ta oli professor Greifswaldi (1876–1883), Göttingeni (1883–1897) ja Berliini ülikoolis (1897–1921). Oma tekstiväljaannete, tekstikriitiliste ja tõlgenduslike uuenduste ning teadusorganisatoorse tegevuse tõttu oli ta oma aja tuntumaid klassikalisi filolooge ning on 20. sajandi alguse klassikalise filoloogia arengule avaldanud väga suurt mõju. Preisi Teaduste Akadeemia presidendina algatas ta mitmeid suurprojekte, sealhulgas kreeka raidkirjade jätkväljaande "Inscriptiones Graecae", mis tänaseni jäädvustab ja avaldab kreekakeelseid inskriptsioone.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz-Moellendorffide nime viimane pool pärineb Generalfeldmarschall Wichard von Möllendorffilt (1724–1816), kes ise lastetuks jäänuna lapsendas kõrges eas preisi majori Theodor von Wilamowitzi (1768–1837) ning seeläbi kaudselt ka tema kolm poega. Hugo, Ottokar ja Arnold kandsid alates aastast 1815 kuningliku loaga topeltnime von Wilamowitz-Moellendorff.

Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff oli mõisnik Arnold von Wilamowitz-Moellendorffi (1813–1888) ja tema naise Ulrike (sündinud Calbo, 1820–1874) viiest lapsest kolmas ning teine poeg. Tema vennad olid hilisem Poseni provintsi Oberpräsident Hugo von Wilamowitz-Moellendorff (1840–1905), husaar Tello von Wilamowitz-Moellendorff (1843–1903) ning hilisem major Georg Wichard von Wilamowitz-Moellendorff (1852–1910). Tal oli ka õde Maria, kes aga suri varakult (16.–24. november 1847).

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Markowitzi mõis, 1860 (Alexander Dunckeri kogu).

Wilamowitz veetis oma lapsepõlve Kujawys (saksapäraselt Kujawien) isale kuulunud Markowitzi mõisas (tänapäeval Markowice Poolas Kujawy-Pomorze vojevoodkonnas).[1] Ta sai alghariduse koduõpetaja vahendusel. 24. aprillil 1862 sai temast kuulsa Landesschule Pforta (Schulpforta) õpilane. Koolis kohtus Wilamowitz endast vanema Friedrich Nietzschega ning oli sarnaselt temaga eeskujulik õpilane.[2] Wilamowitz leeritati 28. veebruaril 1864, aga oli kogu elu pigem agnostik.

Koolidirektor Karl Ludwig Peter, kelle juures Wilamowitz elas, ja õpetaja Karl August Koberstein äratasid temas vaimustuse antiigiuuringute vastu. Wilamowitz luges kreeka ja rooma autoreid, eriti tõmbasid teda ligi kreeka tragöödiakirjanikud. Karl Ludwig Peter soovitas õpilasel lugeda ka Theodor Mommseni "Rooma ajalugu", ehkki ta ise oli sellesse suhtunud kriitiliselt.

Õpingud Bonnis ja Berliinis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wilamowitz (keskel, kaabuga) koos kaastudengitega (Bonn, suvesemester 1869). Pildil on veel (vasakult) Heinrich Christensen, Hermann Diels, Georg Kaibel, Walther Engel, August Fritzsche (Fritze), Gustav Scholz, Carl Robert ja Hermann Dettmer.

Septembris 1867 sai Wilamowitz Schulpfortast küpsustunnistuse ning suundus õppima klassikalist filoloogiat Bonni Ülikooli. Siin avaldasid talle suurt mõju nn Bonni klassikalise filoloogia koolkonna liikmed Otto Jahn ja Hermann Usener. Wilamowitz osales ka kunstiajaloolase Anton Springeri õppetöös ning õppis kolm semestrit privaatdotsent Johannes Schmidti juures sanskriti keelt.[3] Ta kuulas ka filoloogide Jacob Bernaysi ja Friedrich Gottlieb Welckeri loenguid. Wilamowitz on kiitnud ka ajaloolast Heinrich Nissenit, kelle üht seminari ta oli külastanud.

Õpingute ajal Bonnis sõbrustas Wilamowitz oma eakaaslase Hermann Dielsiga ning sai tuttavaks ka nooremate kaasõpilaste Georg Kaibeli ja Carl Robertiga, kellega teda hiljem sidus tugev sõprus. Dielsi, Roberti ning hilisemate gümnaasiumiõpetajate Walther Engeli ja August Fritzschega kohtus Wilamowitz regulaarselt oma Bonni korteris, kus sai kokku tudengite nn contubernium ("telkkond").[4]

Tugevnev vastasseis Bonni professorite Otto Jahni ja Friedrich Wilhelm Ritschli vahel, mis tipnes 1865. aastal nn Bonni filoloogitüliga, jagas suurema osa Bonni filoloogiatudengeist kahte leeri. Hulk Bonni üliõpilasi läks koos Ritschliga Leipzigi Ülikooli, nende hulgas Nietzsche ja Erwin Rohde. Pärast Jahni surma septembris 1869 suundus Wilamowitz alates 1869/1870 talvesemestrist koos Dielsiga samamoodi traditsioonide poolest rikkasse Berliini Friedrich Wilhelmi Ülikooli, kus tema õpetajaks oli moodsa tekstikriitika pioneere Moriz Haupt. Siin kaitses ta 28. juulil 1870 väitekirja "Observationes criticae in comoediam Graecam selectae" ("Valitud kriitilised märkused kreeka komöödia kohta"), mille peajuhendaja oli Haupt.

Sõjaväeteenistus, reisid ja tüli Nietzschega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vasakult paremale: Erwin Rohde, Carl von Gersdorff ja Friedrich Nietzsche, oktoober 1871.

Veel samal kuul astus Wilamowitz aastasesse vabatahtlikku sõjaväeteenistusse Preisi sõjaväes. Mõni päev varem puhkenud Prantsuse-Preisi sõjas osales ta teise kaardiväerügemendi reservpataljoni kaardiväegrenaderina. Tema suureks pettumuseks ei avanenud tal kordagi võimalust end võitluses tõestada.[5] 20. juulil 1871, mõni kuu pärast sõja lõppu, lõppes Wilamowitzi aastane sõjaväeteenistus ning ta naasis Berliini. Sel perioodil kohtus ta esmakordselt isiklikult kuulsa ajaloolase Theodor Mommseniga, kellele meeldis Wilamowitzi töö ning kes mõni aasta hiljem tegi talle ülesandeks manalateele läinud Moritz Haupti kirjutiste kogumiku ("Kleine Schriften") väljaandmise. Augustis 1872 võttis Wilamowitz koos Georg Kaibeliga ette pooleteistaastase õppereisi Itaaliasse ja Kreekasse, mille kestel ta kopeeris arvukalt käsikirju.

1872. aastal tekkis konflikt Friedrich Nietzschega. Nietzsche, kes oli alates 1869. aastast professor Baselis, oli 1872. aasta maikuus avaldanud kirjutise "Tragöödia sünd muusika vaimust" ja sellega valla päästnud avaliku vaidluse. Tegemist oli Euripidese põlastamisega, kelle arvele Nietzsche pani tragöödia hävingu. Nietzsche pani toonase filoloogia klassitsistliku või historitsistliku lähenemise vastu intuitiivse, irratsionaalse elemendi. Saksamaa etableerunud filoloogid eirasid Nietzsche rünnakut, kuna nad ei võtnud tema tööd tõsiselt; ka Nietzsche poolt austatud professor Ritschl distantseeris end sellest kirjutisest. Ainus avalik kriitika filoloogide seast tuli noorelt Wilamowitzilt, kes väljendas end mais 1872 Rudolf Schölli õhutusel loodud poleemilises kirjatükis "Zukunftsphilologie!" ("Tulevikufiloloogia!") nii:[6] „härra Nietzsche ei esine ju teadusliku uurijana: intuitsiooni teel saadud tarkust esitatakse osalt kantslistiilis, osalt põhjendusega, mis on liigagi omane ajakirjanikele.“ Poleemikale, millega Wilamowitz Nietzsche filoloogia vaatenurgast ebapuhast teaduslikku lähenemist ilma selle teesidesse sisuliselt süvenemata kritiseeris, Nietzsche ei reageerinud. Tema sõber Erwin Rohde aga avaldas vastuseks kirjutise "Afterphilologie", milles ka tema Wilamowitziga lihtsalt polemiseeris; avaliku kirja kirjutas ka Richard Wagner. Veebruaris 1873 ilmus Wilamowitzi vasturepliik "Zukunftsphilologie!, zweites Stück. Eine erwidrung auf die rettungsversuche für Fr. Nietzsches ‚Geburt der Tragoedie‘". Sellega lõppes tüli ilma üksmeelt saavutamata. Erialateadlased jälgisid vaidlust vaikimise ja peavangutusega. Suuremalt jaolt Wilamowitzi ja Rohde poolt esitatud kirglikke vastastikuseid süüdistusi iseloomustas üksteisest möödarääkimine ning poleemiline põhiteemade vältimine.[7]

Nietzsche pöördus oma sümpaatiat järgides lõplikult klassikalisest filoloogiast eemale, mida Wilamowitz tervitas. Alles aastakümneid hiljem avaldus Nietzsche valdkondadeülene mõju, sellal kui Wilamowitzi antiklassitsistliku vaatenurga tõrjus alates 1920. aastatest kõrvale nn kolmas humanism. 50 aastat hiljem kirjutatud "Mälestustes" põhjendab Wilamowitz oma poleemilise kirjutise loomist eelkõige vajadusega tuua esile Nietszche filoloogia vaatenurgast sobimatu lähenemisviis, aga ka muu hulgas Nietzsche terava poleemikaga Wilamowitzi poolt austatud Otto Jahni suhtes tolle kriitilise suhtumise pärast Richard Wagnerisse.


Kirjutised (valik)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "In wieweit befriedigen die Schlüsse der erhaltenen griechischen Trauerspiele? Ein ästhetischer Versuch [1867]". Edited by William M. Calder III, Leiden 1974.
  • "Observationes criticae in comoediam Graecam selectae" (dissertatsioon), Berlin: Schade 1870.
  • "Analecta Euripidea" (habilitatsiooniväitekiri), Berlin: Borntraeger 1875.
  • "Aus Kydathen", Berlin 1880.
  • "Antigonos von Karystos", Berlin: Weidmann 1881. 2. väljaanne 1966.
  • "Homerische Untersuchungen", Berlin: Weidmann 1884.
  • "Aristoteles und Athen", Berlin: Weidmann 1893. 2 köidet. 3. väljaanne 1985.
  • "Einleitung in die attische Tragödie (Euripides Herakles erklärt, Bd. 1)." Berlin: Weidmann 1889.
  • "Die Textgeschichte der griechischen Lyriker", Berlin: Weidmann 1900. 2. väljaanne 1970.
  • "Reden und Vorträge", Berlin: Weidmann 1901. 4., ümbertöötatud väljaanne 1925–1926.
  • "Griechisches Lesebuch", Berlin: Weidmann 1902. 2 köidet.
  • "Die Textgeschichte der griechischen Bukoliker", Berlin: Weidmann 1906.
  • "Einleitung in die griechische Tragödie", Berlin: Weidmann 1907. Muutmata ümbertrükk väljaandest "Euripides Herakles," Band 1, Kapitel 1–4.
  • Paul Hinneberg (toim.): "Die Kultur der Gegenwart". Wilamowitzilt pärinevad selles sarjas alljärgnevad köited:
    • "Die griechische und lateinische Literatur und Sprache", Berlin: Teubner 1907. 2., parandatud ja täiendatud väljaanne. 3., tugevalt parandatud ja täiendatud väljaanne 1912. Ümbertrükk 1995.
    • "Staat und Gesellschaft der Griechen und Römer", Berlin: Teubner 1910. 2. väljanne 1923. Ümbertrükk 1979.
  • "Sappho und Simonides: Untersuchungen über griechische Lyriker", Berlin: Weidmann 1913. Ümbertrükk 1966, 1985.
  • "Aischylos: Interpretationen", Berlin: Weidmann 1914. 2. väljaanne Zürich/ Dublin 1967.
  • "Reden aus der Kriegszeit", Berlin: Weidmann 1915.
  • "Die Ilias und Homer", Berlin: Weidmann 1916. 3. väljaanne 1966.
  • "Der griechische und der platonische Staatsgedanke", Berlin: Weidmann 1919.
  • "Platon. Leben und Werke/ Beilagen und Textkritik", Berlin: Weidmann 1919. 2 köidet. 2. väljaanne 1920, 3. väljaanne 1929, 4. väljaanne 1948, 5. väljaanne 1969, ümbertrükk 1992.
  • "Griechische Verskunst", Berlin: Weidmann 1921. 3. väljaanne 1975.
  • "Geschichte der Philologie", Berlin/Leipzig: Teubner 1921. Leipzig 1959. Stuttgart/Leipzig 1998. (Tõlge inglise keelde: "History of classical scholarship", translated from the German by Alan Harris. Edited with Introduction and Notes by Hugh Lloyd-Jones, London 1982.)
  • "Hellenistische Dichtung in der Zeit des Kallimachos", Berlin: Weidmann 1924. 2 köidet. 2. väljaanne 1973.
  • "Die Heimkehr des Odysseus: Neue homerische Untersuchungen", Berlin: Weidmann 1927.
  • "Erinnerungen 1848–1914", Leipzig: Koehler 1928. (Tõlge inglise keelde: "My recollections, 1848–1914", tõlkinud George Chatterton Richards, London 1930.)
  • "Kyrene". Berlin: Weidmann 1928.
  • "Der Glaube der Hellenen", 2 köidet. Berlin: Weidmann 1931–1932. 2. väljaanne Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft 1955, ümbertrükid 1959, 1984, 1994.
  • "Kleine Schriften", toim. Paul Maas jt. Berlin: Weidmann 1935–1972. 6 köidet.
  • Friedrich Hiller von Gaertringen (toim.): "ΕΛΕΓΕΙΑ [ELEGEIA]", Berlin 1938.

Kriitilised väljaanded ja tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Callimachi hymni et epigrammata", Berlin: Weidmann 1882. 2. väljaanne 1897.
  • "Aischylos Agamemnon Griechischer Text und deutsche Übersetzung", Berlin: Weidmann 1885.
  • "Isyllos von Epidauros", Berlin: Weidmann 1886.
  • "Euripides Herakles", Berlin: Weidmann 1889. 3 köidet. 2. väljaanne 1895. 3. väljaanne 1910. 4. väljaanne 1959.
  • "Euripides Hippolytos. Griechisch und deutsch", Berlin: Weidmann 1891.
  • (koos Georg Kaibeliga): "Aristotelis Politeia Athēnaiōn", Berlin: Weidmann 1891. 3. väljaanne 1898.
  • "Orestie: Griechisch und deutsch", Berlin: Weidmann 1896.
  • "Bakchylides", Berlin: Weidmann 1898.
  • "Griechische Tragoedien", Berlin: Weidmann, alates 1899. 14 köidet.
  • "Die Reste des Landmannes von Menandros", Berlin: 1899.
  • "Adonis / Bion von Smyrna. Deutsch und Griechisch", Berlin: Weidmann 1900.
  • "Der Timotheos-Papyrus gefunden bei Abusir am 1. Februar 1902", Leipzig: Hinrichs 1903.
  • "Bucolici graeci", Oxford: Clarendon Press 1905.
  • Wilhelm Schubart, Ulrich von Wilamowitz-Moellendorff (toim.): "Epische und elegische Fragmente", Berlin: Weidmann 1907.
  • "Aeschyli tragoediae", Berlin: Weidmann 1914. Editio minor 1915.
  • "Pindaros", Berlin: Weidmann 1922. 2. väljaanne 1966.
  • "Menander: Das Schiedsgericht", Berlin: Weidmann 1925. Ümbertrükk 1958.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Paul Dräger: An der Geburtsstätte und am Grabe Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs. Eine Dokumentation zu seinem 150. Geburtstag. In: Gymnasium 106, 1999, lk. 97–151. Włodzimierz Appel (toim.): „Origine Cujavus“. Beiträge zur Tagung anläßlich des 150. Geburtstags Ulrich von Wilamowitz-Moellendorffs (1848–1931) (= Xenia Toruniensia. 4). Toruń 1999.
  2. Vaata: Die Großen Deutschen, Band 5, lk. 416.
  3. Schmidti tunnustas ta ta 1928. aastal avaldatud mälestusteraamatus Erinnerungen 1848–1914.
  4. Otto Kern: Hermann Diels und Carl Robert. Leipzig 1927, lk. 33.
  5. Vt autobiograafia Erinnerungen 1848–1914. IV. Krieg, Berlin 1928, lk. 105–126.
  6. Deutsche Biographische Enzyklopädie, Band 10 (1999), lk. 494.
  7. "Der Streit um Nietzsches „Geburt der Tragödie“. Die Schriften von E. Rohde, R. Wagner, U. v. Wilamowitz-Möllendorff" [sic]. Zusammengestellt und eingeleitet von Karlfried Gründer, Hildesheim 1969; Joachim Latacz, "Fruchtbares Ärgernis: Nietzsches ‚Geburt der Tragödie’ und die gräzistische Tragödienforschung" (= Basler Universitätsreden. 94. Heft). Basel 1998.