Ulmefilm

Allikas: Vikipeedia
Koloreeritud lühifilm "Au pays de l'or" (Kullakaevanduste maa) 1908. aastast

Ulmefilm on üks filmikunsti žanre, milles kujutatakse maailma teadlikult sellisena, nagu see tegelikkuses pole. Näiteks võib tegevus toimuda väljamõeldud ruumis ja/või ajas (kauges galaktikas, tulevikus, inimese mõttemaailmas), tegelased võivad olla fantastilised või mütoloogilised olendid.

Ulmefilmid jagunevad kolmeks: teadusulme-, (science fiction ehk sci-fi), imeulme- (fantasy) ja õudusulmefilmid (horror). Need jagunevad omakorda alamžanriteks, näiteks hoiatusulmeks, kolliulmeks, tehnoloogiliseks, psühholoogiliseks ulmeks jne.

Teadusulme (Sci-fi) kasutab spekulatiivseid, väljamõeldud teaduspõhiseid teooriaid ja nähtusi, mis pole teaduslikult tõestatud; nt maavälised eluvormid, tulnukad, ekstrasensoorsed tajud, ajas rändamine, futuristlikud kosmosesõidukid/robotid/küborgid jne. Teadusulmes lahatakse tihti nii poliitilisi ja sotsiaalseid probleeme kui ka filosoofilisi - nt inimese seisund.

Kino-, meediateoreetiku ja kultuurikriitiku Vivian Sobchack’i sõnul tegeleb teadusulme sotsiaalse maagia ja religiooni vähem rõhutatud transtsendentalismiga, püüdes lepitada inimest tundmatuga. Kultuuriteoreetik Scott Bukatman arvab, et ulmefilm võimaldab kaasaegsel kultuuril olla suursuguse väljenduse tunnistajaks.

Ulmefilmi visuaalne keel on segu tuttavast ja võõrast; pildid pärismaailmast vahelduvad moonutatud reaalsuse ja väljamõeldistega.

Imeulme (fantasy) erineb teadusulmest oma fantastilise temaatika poolest. Žanr tegeleb tavaliselt maagia, üleloomulike sündmuste, mütoloogia, folkloori ja eksootiliste fantastiliste maailmatega. Tuntumad imeulme žanrisse kuuluvad filmis on näiteks J. R. R. Tolkiens’i romaanidel põhinev “Sõrmuste Isanda” triloogia (rež: Peter Jackson; 2001, 2002, 2003); J. K. Rowling’u romaanisarjal põhinevad Harry Potter’i filmid; Disney Mary Poppins ja Kariibi mere piraadid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ulmefilmi žanri alguseks loetakse Georges Melies’i tummfilmi “Le Voyage Dans la Lune” (“Reis Kuule”) (1902), mille loomiseks kasutati fotograafia trikke. Esimeseks täispikaks ulmefilmiks on saksa ekspressionisti Fritz Lang’i töö “Metropol” (1927). 1930-1950 peeti ulmefilme odavateks B-filmideks (teisejärgulised filmid tundmatutelt autoritelt); alles 1968. aastal muutis Stanley Kubrick’u linateos “2001: Kosmoseodüsseia” (1968) žanrisse suhtumist. 1970ndatel muutus ulmefilm vaatajate seas populaarseks - “Tähtede sõda” (1977) sillutas tee järgnevate aastakümnete hittfilmidele.

Teemad, kujundid, visuaalne keel[muuda | muuda lähteteksti]

Vivian Sobchack pakub, et teadusulme (sci-fi) erineb imeulmest (fantasy) selle poolest, et püüab meid panna uskuma sellesse, mida me näeme; imeulme seevastu tahab teha lõpu meie uskmatusele. Ulmefilm paneb võõra tuttavasse konteksti; vaatamata tegevuspaiga võõrapärasusele ja ulmelistele elementidele on film seotud inimkonnaga ning sellega, kuidas ennast ümbritsevasse suhtume.

Ulmefilmides toimuv tegevus ei vaja kindlat ajastut, kuid visuaalseteks elementideks on tavaliselt kosmoselaevad või kosmosejaamad, võõrad maailmad või olendid, robotid ja futuristlikud vidinad. Ulmefilmide läbiv temaatika on küsimused elu kohta, eriti maavälise elu kohta.

Film vs kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Ulmekirjandusega võrreldes toetuvad ulmefilmid sageli vähem inimese kujutlusvõimele ja rohkem võitlusstseenidele ning eriefektide loodud tegelastele ja eksootilistele maailmadele. Sellegipoolest on mõned kriitiliselt tunnustatud ulmefilmid uurinud loo arenduse jaoks abstraktseid teaduslikke kontseptsioone.

Ulmefilm Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis toimub igal aastal aprillikuus HÕFF (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival). Esimest korda toimus festival 2006. aastal. Festivalil näidatakse rahvusvahelisi filme.

Eesti ulmefilmi maastikul vajab märkimist film "Hukkunud Alpinisti hotell" (rež: Grigori Kromanov, Jüri Sillart, 1979).

Telesarjad[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]