Tuulekannel

Allikas: Vikipeedia
Sm-Wikipuzzlepiece.png   Tõlkimine pooleli, palun aita tõlkida!

<!-- seda teksti pole näha -->



Tuulekannel (inglise keeles aeolian harp, ka æolian harp, ka wind harp) on keelpillide rühma kuuluv muusikainstrument, mida mängib tuul, tekitades nö eoolia helisid. Tuulekannel on saanud nimetuse kreeka mütoloogiast tuulejumal Aiolose järgi.

Klaasikaline tuulekannel kujutab enesest kõlakorpusena toimivat puidust kasti, millele on kinnitatud keeled. Asetades pilli kohta, kus puhub tuul, hakkavad keeled võnkuma, tekitades nö eoolia helisid. Helide omadused sõltuvad keelte materjalist ja läbimõõdust ning häälestusest.

Tuulekannel oli tuntud juba antiikmaailmas. Teadaolevalt esimest korda kirjeldas seda Athanasius Kircher (1602–1680) oma raamatus "Phonurgia nova" (1673). Romantismiperioodil sai sellest populaarne kodune muusikainstrument ning käsitöölised valmistavad tuulekandleid tänapäevani. Valmistatud on ka hiiglaslikke tuulekandle põhimõttel töötavaid heliskulptuure.

von Karman vortex street

Kuna tuulekandle heli sõltub keeli liigutava tuule tugevusest, siis see võib küündida vaevukuuldavast suminast kuni valju kriiskamiseni. Õhujugade liikumist tuulkandle keelte vahel kirjeldab Kármán vortex street-efekt, mida 1915. aastal esimest korda kirjeldas Lord Rayleigh ajakirjas "Philosophy Magazine" ilmunud artiklis.[1]



Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lord Rayleigh, Aeolian Tones, Philosophical Magazine series 6 1915

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Stoney Cross 2 - an example piece of music made on an aeolian harp.
  • windharfe.m3u - a livestream of an aeolian harp at the University of Ulm (Germany).