Turismipiirkond

Allikas: Vikipeedia
Toscana maastik Itaalias

Turismipiirkond on riiklikult määratletud geograafiline regioon, mis omab sarnaseid looduslikke ja kultuurilisi väärtusi. Sageli on sellised piirkonnad saanud nime kehtiva haldusjaotuse või ajalooliste ja geograafiliste regioonide alusel. Mõningatel juhtudel on piirkonnale antud eriline nimi üksnes turismi eesmärkidest lähtuvalt. Tihti viitab nimi aga piirkonna omapäradele ning kutsub lugejas esile positiivseid emotsioone. Paljudel juhtudel on riigid ja sealsed madalama taseme haldusüksused jagatud eraldi turismipiirkondadeks. Ühe turismipiirkonna sees tagatakse turistidele piisava hulga atraktsioonide ja teenuste olemasolu.

Tuntumateks ajalool või haldusjaotusel põhinevateks turismipiirkondadeks maailmas on Toscana[1] Kesk-Itaalias ja Yucatán[2] Mehhiko idaosas Atlandi ookeani rannikul. Tuntumateks valitsuse kaasabil kujunenud turismipiirkondadeks on Lake District [3] Suurbritannias ja California veinipiirkond.[4] Eesti jaguneb geograafilise asukoha ja turismieelduste alusel neljaks turismipiirkonnaks: Tallinn, Põhja-, Kesk- ja Kirde-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared.[5]

Turismipiirkondade ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. ja 19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läbi aastasadade on turismipiirkonnad kujunenud ajaloolise, kultuurilise ja loodusliku tähtsusega piirkondadesse nagu Niagara joa regioon Põhja-Ameerikas, Lake District Inglismaal, Prantsuse Riviera ja Itaalia Riviera. Osa turismipiirkondi on aga tekkinud hoopis atraktsioonide, (nt suurlinnad Pariis, London, Rooma) või ajalooliste ehitiste (nt Giza püramiidid) juurde. Turismipiirkonnad on ajaloos eksisteerinud peamiselt puhke-, vaba aja veetmise ja religioossetel eesmärkidel. Juba vanad roomlased külastasid toonase Rooma Impeeriumi linna Bathi kuumaveeallikaid ning kristlaste palverännakud Hispaaniasse Santiago de Compostelasse eeldasid, et keskaegne turismitööstus tagaks ränduritele teel vajalikud ööbimiskohad ja teenused.

Tänapäevane turismipiirkonna käsitlus kasvas välja tööstusrevolutsioonist, mille käigus toimus laialdane linnastumine, reostuse kasv ning üha suureneval keskklassil tekkis aina enam vaba raha. Alates valgustusajast kuni 19. sajandi lõpuni aitas puhkusereiside populariseerimisele kaasa jõukamata noorte meeste seas levinud Suur Ringreis Mandri-Euroopas. Suure Ringreisi populaarsus koosmõjus tööstuslikust revolutsioonist tulenevate kasudega julgustas Euroopa ja Ameerika jõukamaid keskklassi peresid enese jaoks puhkusereisi võlusid avastama. Nii hakkasid paljud perekonnad sagedasti külastama mereäärseid tervisekuurorte, eelkõige just soojemal aastaajal.

Kiiremate transpordivahendite areng 19. sajandil võimaldas turistidel läbida pikemaid vahemaid lühema aja jooksul. Samal perioodil algas ka rannikualade kui turismipiirkondade laialdane arendamine massiturismi jaoks.[6] Samuti muutusid 19. sajandil ühiskonna kõrgemate kihtide seas populaarseks talvised reisid mägedesse. Üheks tuntuimaks talviseks sihtkohaks oli Tirooli piirkond Austrias. Jõukuse kasvades muutusid turismipiirkonnad üha populaarsemaks ka madalamat klassi inimeste seas. Viimane ei meeldinud aga kõrgemast klassist inimestele ja põhjustas rikaste inimeste lahkumise senistest populaarsetest turismipiirkondadest. Taoline kõrgklassi inimeste vähenemine turismipiirkondades toimus ka näiteks Bathi linnas Suurbritannias ja Catskilli mägedes Põhja-Ameerikas.

19. sajandil levinud romantistlik liikumine julgustas inimesi hindama puhast, rikkumata ja maalilist loodust. Seetõttu kogusid erilist populaarsust sellised piirkonnad nagu Lake District Suurbritannias ja Niagara joa regioon. Peter Murphy arvamuse kohaselt edendas tihenenud konkurents nii eraalgatuslike hotellide, puhkealade ja meelelahutusteenuste arengut kui ka suurendas omavalitsuste investeeringuid avalikesse parkidesse, väljakutesse ja puhkealadesse.[7]

20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses hakkasid valitsused laialdasemalt toetama turismipiirkondade arengut. Euroopa riigid ja nende koloniaalmaad ning Ameerika Ühendriigi osad hakkasid looduskaitseliikumiste toetusel määratlema konkreetseid alasid, mida säilitada ja hoida. Nendeks olid põhiliselt kõrge loodusliku, kultuurilise ja ajaloolise väärtusega paigad. Mõned määratletud aladest olid juba varasemalt tuntud turismipiirkonnad, nagu Niagara juga, aga leidus ka uusi, spetsiaalselt tuleviku turismipotentsiaali silmas pidavaid kohti, nagu Yellowstone'i rahvuspark.

Samal perioodil muutus regiooni mõiste oluliseks rahvusluse arengus. Samuti tuli sellel perioodil kasutusse ka ingliskeelne väljend "tourism region", mis tõlkes tähendabki turismipiirkonda. Hollandi teadlane Eric Storm on väitnud, et 19. sajandi algupoolel pöörati suurt rõhku just regioonile kui rahvusluse ja ühtsustunde loome kohale. Stormi arutluste kohaselt uskusid paljud inimesed, et olles truu enda piirkonnale ja selle eripäradele, aitab see kaasa ka üldise piirkonna paremale arengule. Idee regioonist kui terviku osast leidis eriti laia kõlapinda pärast Esimest maailmasõda, kui kogus populaarsust väide, et igal regioonil on oma "hing", mis on osa rahvusest."[8] Samal perioodil hakkasid ka erinevad ametnikud ja firmad edendama regiooni kui turismisihtkohta.

Senini olid turismipiirkondade edendamisel suurimat rolli mänginud kohalikud ja regionaalsed omavalitsused, kuid 1930. aastatel aset leidnud Suure Depressiooni ajal hakkasid Ameerika Ühendriikide ja Euroopa valitsused jõuliselt tugevdama riigisisest reisimist. Reisimisest kujunes patriootlik tegevus ning kodanikke õhutati, et nad läheksid avastama oma kodumaa turismipiirkondi.

Lähiaja arengusuunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selleks, et riigid oma turismipotentsiaali maksimaalselt ära kasutaksid, on hakatud turismipiirkondi n.ö pöördprojeketeerima. See tegevus hõlmab endas kogu riigi territooriumi jagamist erinevateks turismipiirkondadeks, mille käigus antakse igale piirkonnale atraktiivne nimi ja tagatakse piisav reklaam, turundus ja tunnussümbolid. Traditsioonilistest turismimaadest on seda strateegiat kasutanud Prantsusmaa. Selleks, et turistid ei veedaks tervet külastusaega ainult tuntud paikades, nagu Pariis ja Prantsuse Riviera, on vaja julgustada neid külastama ka teisi turismipiirkondadena määratletud alasid, nagu Western Loire Valley ja Franche-Comté. Esimene nendest on alles hiljuti loodud turismipiirkond. Franche-Comté on seevastu juba keskajast tuntud kui oluline kultuuri- ja poliitikaregioon.

USA-s Nebraska osariigis on turismipiirkondade ideed rakendatud selleks, et luua muidu üpriski turismivaesesse piirkonda toimiv turismitööstus.[9] Nebraska kirdeosas oleva "Lewis and Clark" regiooni ja lõunaosas asuva "Frontier Trails" regiooni eesmärgiks on vähendada osariigi senist "läbikäiguhoovi" mainet ning rõhutada pigem seda, millist rolli on omanud Nebraska USA läände laienemise projektis.

Spetsialiseerunud turismipiirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veiniregioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa veinitee märk

Veiniregioone külastavate turistide arv on viimastel aastakümnetel kasvanud. Kuigi esimesed veiniregioonid Prantsusmaal on eksisteerinud juba alates 1850. aastatest, muutus veiniturism populaarseks 1970ndatel. Hetkel on veiniregioone mõnekümnes riigis. Tuntumateks on kindlasti Bordeaux ja Burgundia piirkonnad Prantsusmaal, samuti leidub neid veel Itaalias, Hispaanias ning California ja New York'i lähistel. Paljudel juhtudel ei ühti veiniregiooni piirid määratletud turismipiirkonna omadega. Näiteks kuulub Boreaux regioon Prantsusmaal haldusjaotuse ja turismiregioonide alusel Aquitaine piirkonda ja Moseli veinipiirkond Saksamaal ulatub sealse turismiregiooni piiridest väljapoole.

C. Michael Hall kohaselt ei sõltu veiniregiooni edu mitte ainult viinamarjadest ja veinikvaliteedi hindamise kogemusest, vaid ka loodsuslikest tingimustest, maastikust, infrastruktuurist, kohalikust köögist ning teistest sotsiaalsetest ja kultuurilistest teguritest.[10] Veinipiirkondade üheks omanäolisemaks tunnuseks on nn veiniteed, mis juhatavad turiste ühest viinamarjaistandusest teise. Sageli on teed tähistatud spetsiaalsete märkidega, mis informeerivad ka mitte-veinituriste olemasolevast veinipiirkonnast.

Eesti turismipiirkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tallinn on peamiseks väravaks Eestisse saabuvate turistide jaoks. Ta meelitab külalisi oma kauni vanalinna, festivalide, muuseumide ning lõbustus- ja meelelahutuskohtadega. Sagedased on Soome kaubaturistid, kes saabuvad Eestisse ainult lühiajaliselt. Tallinna atraktiivsust turistidele on tõstnud ka Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna tiitel 2011. aastal.[11]

Põhja,- Kesk- ja Kirde-Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piirkond hõlmab Harjumaa, Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Järvamaa, ja Raplamaa[12]. Enne Teist maailmasõda oli piirkonna üheks atraktiivseks keskuseks Narva-Jõesuu, kuid sõja ajal sai see kõvasti kannatada. Turiste meelitab Kesk-Eesti puutumata loodus, Põhja-Eesti paekallas, Lahemaa rahvuspark ja kultuuriloolised objektid (Vargamäe, Kurgja, Palamuse jt).

Lõuna-Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Eesti turismipiirkond koosneb kuuest maakonnast: Põlvamaa, Tartumaa, Jõgevamaa, Viljandimaa, Valgamaa ja Võrumaa.[13] Teistest regioonidest eristab Lõuna-Eestit turismiteenuste pakkumine lisaks suvisele perioodile ka talvisel ajal. Nimelt asuvad seal tuntuimad talispordikeskused Eestis (Otepää). Lumevabal ajal on populaarsed erinevad turismitalud, kus pakutakse külastajatele puhkust ehtsas maaelu miljöös. Regiooni keskuses Tartus asub Euroopa üks vanimaid ülikoole, Baltimaade suurima teaduskeskus AHHAA, üle 20 muuseumi ja käsitöömeistrite kojad.[14]

Lääne-Eesti ja saared[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lääne-Eesti turismipiirkonna moodustavad Läänemaa, Pärnumaa, Hiiumaa ja Saaremaa. Regioon omab väga suurt potentsiaali just oma geograafilise asukoha ja rikkumata looduse tõttu, mida esindavad hästi Matsalu rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, Hiiumaa laiud ja Viidumäe looduskaitseala. Lisaks loodusele on huvipakkuv piirkonna aja-ja kultuurilugu. Saaremaa suurimateks tõmbekeskusteks on kindlasti Kuressaare piiskopilinnus, Kaali meteoriidikraater, Panga pank ja Angla tuulikud.

Tulevikusuunad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riikideülesed organisatsioonid nagu Euroopa Liit julgustavad riikide piirialasid oma huve uuesti määratlema ja ümber hindama, et globaliseeruvas maailmas konkurentsivõimelised püsida. Seeläbi võivad ka senised suhteliselt riikidekesksed turismipiirkonnad saada rahvusvahelise mõõtme. Näiteks Euroopa Liidu Euroregioon (rahvusvaheline koostöövorm kahe või enama üksteisega piirneva Euroopa Liidu liikmesmaa vahel) [15] lubab senini piiridega eraldatud riikidele mõningase iseseisvuse kultuurilisel ja poliitilisel tasemel selleks, et määratleda piirkonna ühised eesmärgid ja huvid. Näiteks Lõuna-Tirool Tirool-Trentino euroregioon loodi selleks, et soodustada piiriülest suhtlust ja koostööd Austria Tirooli regiooni ning Itaalia provintside Lõuna-Tirool ja Trentino vahel. Varasemalt moodustasid need kolm ala kokku Tirooli maakonna Austrias, mis hõlmas suurema osa Ida-Alpidest. Selle koostöö peamiseks eesmärgiks on sidusa turismipiirkonna loomine, milleks on juba valminud põhjalik reisijuht, mis on kättesaadav Internetis.[16] Lisaks eelnevale on end turismipiirkonnana määratlenud ka Aadria euroregioon, millel on oma turismi-ja kultuurikomisjon [17] ja Sileesia euroregioon, mis hõlmab enda alla alasid Poolast, Slovakkiast ja Tšehhist.[18]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.turismo.intoscana.it/intoscana2/export/TurismoRTen Official website. Kasutatud 25.11.2009.
  2. http://www.visitmexico.com/wb/Visitmexico/Visi_Yucatán Official website. Kasutatud 25.11.2009.
  3. http://www.lakedistrict.gov.uk Official website. Kasutatud 25.11.2009.
  4. http://www.winecountry.com Tourism Website. Kasutatud 25.11.2009.
  5. Turismipiirkonnad, Turismipiirkonnad Eestis. Kasutatud 04.11.2011.
  6. Andrew Holden, Tourism and the Social Sciences (New York: Routledge, 2006), 24.
  7. Peter E. Murphy, Tourism: A Community Approach (Cambridge: University of Cambridge Press, 1986),18–19.
  8. Eric Storm, "Regionalism in History, 1890–1945: The Cultural Approach", European History Quarterly, 33, no. 2 (April 2003): 251–267.
  9. http://www.visitnebraska.gov/index.php?Itemid=211&id=192&option=com_content&task=view
  10. C. Michael Hall, Wine Tourism around the World: Development, Management, and Markets (Woburn, Mass: Butterworth-Heinemann, 2000), 9.
  11. http://www.tallinn2011.ee/est Kasutatud 04.11.2011.
  12. http://www.northestonia.eu/et Kasutatud 04.11.2011.
  13. http://www.southestonia.ee/index.php/ehe-louna-eesti/maakonnad Kasutatud 04.11.2011.
  14. http://www.southestonia.ee/uudiskiri/LET-Tartu-infokiri-1011-0312.html Kasutatud 04.11.2011.
  15. http://en.wikipedia.org/wiki/Euroregions Kasutatud 04.11.2011.
  16. http://www.euregio-guide.com/italiano/Frame-I/Projekt-I.htm Official Travel Guide. Kasutatud 16.11.2009.
  17. http://www.adriaticeuroregion.org/index.php?option=com_content&view=article&id=60&Itemid=61&lang=en Official Site. Kasutatud 26.11.2009.
  18. http://www.euroregion-silesia.eu/show_text.php?id=en-tourism Official Site. Kasutatud 26.11.2009.