Tupolev Tu-134
 |
See artikkel vajab toimetamist. Lisainfot võib leiduda arutelulehel. Palun aita artiklit toimetada. |
 |
|
| Tüüp | Reisilennuk |
| Tootjad | Tupolev |
| Reisijaid | 72-84 |
| Pikkus | 37,1 m |
| Tiivaulatus | 29 m |
| Tippkiirus | 900 km/h |
| Lennukaugus | 2400 km |
Tupolev Tu-134 on lühimaa-reaktiivreisilennuk.
Tu-134 tootmine algas 1964, kuid Aeroflot alustas temaga regulaarlende alles 1967. Algne versioon mahutas 72 reisijat, kuid peagi järgnes veidi pikendatud versioon Tu-134A, kuhu mahtus 80 reisijat. Uuemate mootoritega versioon sai nimeks Tu-134A-3. 1980. aastal jõudis lennuliinidele Tu-134B, mis oli esimene NSVL reisilennuk, millel lubati lennata ilma navigaatorita. Seeläbi vähendati meeskonnaliikmete arvu neljalt kolmele.
Tu-134-st toodeti ka mitmeotstarbelisi versioone, nagu staabilennuk, lennukid pommitajameeskondade treeninguteks, navigatsiooniseadmete kalibratsiooniks ning põllumajanduslikeks uuringuteks.
Tüüpilise lühimaa-reisilennukina võeti Tu-134 ruttu kasutusele paljudes Ida-Euroopa maades. Balkan Bulgarian'i, CSA', Interflug'i, LOT'i ja Malév'i lennukiparkide selgroo moodustas just Tu-134. Väljaspool Euroopat kasutasid Tu-134 ka Vietnam Airlines, Cubana, Air Koryo jt.
Kuigi nüüdseks on lennuk endistest sotsialismimaadest peaaegu kadunud, on tal SRÜ-s reisijateveos endiselt oluline osa. Ka Aeroflot Russian Airlines kasutab Tu-134A-d veel mõningatel rahvusvahelistel liinidel. Mürapiirangute tõttu on Tu-134 lennud enamikusse Lääne-Euroopa lennujaamadesse keelustatud.
Tu-134 kabiini laius on 271 cm, turistiklassis on harilikult kummalgi pool vahekäiku kaks istet.
Kokku toodeti Tu-134 erinevaid versioone 852 eksemplari, tootmine lõppes 1989. aastal.
