Tulemaa provints (Tšiili)
| Tulemaa provints | |
|---|---|
|
| |
| hispaania Provincia de Tierra del Fuego | |
|
| |
| Pindala: 29 484,7 km² | |
Elanikke: 8364 (2017)[1]  | |
| Rahvastikutihedus: 0,28 in/km² | |
| Keskus: Porvenir | |
 |
Tulemaa provints on Tšiili 2. järgu haldusüksus (provints) Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonnas.
Provints hõlmab Tulemaa saare lääneosa Magalhãesi väinast lõunas.
Provintsi halduskeskus on Porvenir.
Nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Provintsi nimi on pärit 1520. aastast, mil Fernão de Magalhães nimetas selle koha Tulede ja Suitsude maaks rannal näha olnud lõkete järgi, mille olid süüdanud onad. Hispaania kuningas Carlos I jättis sellest nimest alles ainult "Tulemaa" (Tierra de Fuego), sest suits pidi niikuinii tulest lähtuma.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Saare siseosa jäi tundmatuks 1879. aastani, mil Tšiili sõjaväe leitnandi Ramón Serrano ekspeditsioon läbis selle Gente Grande lahest kuni San Sebastiáni laheni Atlandi ookeanis.
Rohtlates (pampades), mis katavad saare peaaegu täielikult väina suudmest kuni Darwini mägede nõlvadeni lõunas, kus ilmuvad põõsastikud ning seejärel tihe Magallãese mets, elas 4000 onadest põliselanikku. Need olid suurt kasvu ja tüsedad nomaadid, kes osavalt käsitsesid lingu ning vibu ja noolt, millega nad guanakosid ega linde küttisid. Nad olid sissetungijate vastu vaenulikud: lõid poole sajandi jooksul tagasi Punta Arenase koloonia sissetungikatsed. Nende auks nimetasid esimesed meresõitjad lahe Gente Grande laheks ('Suure Rahva laht').
Aastal 1881 fikseeriti Tšiili ja Argentina vaheline piir. Need maad olid nii vähe tuntud, et põhja–lõunasuunaline piir, mis lõikab saare pooleks, kulges algul nii, et ta üks osa sellest jäi Dungenessi neeme juures San Sebastiáni lahte.
Ramón Serrano 1879. aasta ekspeditsioon tegi kindlaks, et tegu on suurepäraste karjakasvatusaladega.
Järgmisel ekspeditsioonil 1880 avastas Jorge Porter Porveniri lahe ja leidis Boqueróni mägedest kulda. Alates 1882. aastast saabus piirkonda Euroopast ja Ameerikast sadu kullaotsijaid. 20. sajandi alguseks muutus kullakaevandamine tööstuslikuks (võeti kasutusele mehaaniline traalimine). Aastaks 1909 sai kuld otsa.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]